3 nädalat

Eelmine nädal oli halb nädal. Väga halb. Kõige halvem aastal 2016 ja loodetavasti see nii ka jääb.
Suhteliselt tüüpiline muidugi, et täpselt kuskil 3 nädalat enne maratoni, kui peaks jooksma nagu Forrest, hakkab elu sulle korraldama nii et vähe pole ja sa tegeled hoopis teistsuguste asjadega kui plaaninud oled.

Aga keskendudes nendele asjadele, millega on hästi:
1. jalad on endiselt terved
2. pühad said alkoholivabad ja eriti ei söönud ka üle
3. roosades tossudes joostes on vastu tulevad pärisjooksjad hakanud teretama

Eelmisse nädalasse jäi kaks jooksu:
K jooksin 9,15 km
P jooksin 8,05km
Pühapäeval oleks pidanud tegelikult tegema viimase pika jooksu, aga kuna sellel hetkel oli mul kindel info, et ma ei saagi maratoni jooksma minna üldse sel kuupäeval ja lisaks oli 30 kraadi sooja, siis tegin lühikese jooksu ja hakkasin juba vaatama nädal hiljem toimuvaid maratone.

Aga eilse päeva jooksul palju asju muutus, fookus läks ikkagi tagasi Mulgi maratonile ja kuna vihm jäi ka järele, läksin tegin oma pika jooksu ikkagi ära. Kui uksest välja astusin, oli just Itaalia löönud Hispaaniale esimese värava. Kui tagasi jõudsin, oli Island Inglismaa koju saatnud juba, kuigi ma jooksin arvestusega, et lisaajaks jõuan koju ja siis naudin penalteid. Vat sulle siis.
Uus trennirekord sündis ja jooksin 27,2 km. Eks paistab siis hiljem, kas jäin juba natuke hiljaks ka selle jooksuga või mitte. Jooks oli raske. Aga see ei olnud ikkagi nii raske- raske, et oleks pidanud hakkama kõndima. Kuskil 21. km alates oli mul mitmeid kordi kiusatus minna järgmises peatuses ühistranspordile, aga samal ajal tabas mind täiesti selge teadmine, et täpselt see hetk, siin ja praegu, võibki otsustavaks saada maratonil ja õnneks ei sõitnud sobival hetkel, kui parasjagu peatustest möödusin, ka ühtki bussi.

Vot. Nüüd siis peaks olema kõik oluline tehtud, edasi juba lihtsad jooksud ja puhkus fookuses. On nagu on ja midagi paremaks vist enam ei lähe. Küll aga võib alati minna hullemaks, nagu me kõik teame.