Monday, August 15, 2016

Helsinki City Marathon

Alustades sealt, kus just läks huvitavaks, kirjutan lahti natuke, mis siis ikkagi juhtus.
Suures hädas komberdasin arsti juurde, kus siis arstionu ragistas mu selja ilusti paika, nii et puusad olid ühekõrgusel (mõni emakeelemaniakk võiks öelda, kas see sõna kirjutatakse kokku või lahku) jälle ja mõlemad jalad korraga maha ulatusid. Ühtlasi ütles ta, et kogu probleem on alguse saanud õlavigastusest, kust see siis omakorda ronis mööda selga diagonaalis alla, mille peale ma olin väga üllatunud, sest ainult selg ju nagu valutas ja oli kõver. Mõtlesin, et ahh, mis ta ka teab.
Aga kohe, kui ma sealt uksest välja astusin, sain ma aru, et tõepoolest, mul on ikka õlg tõesti jube valus. Kui selg hakkas kohe paremaks minema, siis õlg paranes kauem ja kaks nädalat hljem oda visates ei olnud kaugeltki veel päris korras asi. Aga ikkagi paranes tasapisi ja järjekindlalt.

Mis vigastusele eelnes, oli see, et olin just teinud ära pikad jooksud ehk üsnagi väsinud ja kuskile piiri äärde ikka treeninud, pärast mida loopisin esmaspäeval 5 kilost topispalli ja kohe otsa teisipäeval tegin rullidega tõusul rõvedas tuules seda kõige vastikumat harjutust, kus tuleb jalad paigal hoida ja siis käte abil edasi liikuda ja noh.. küllap seal ongi kõik vastused. Kõik. Järgmine päev oligi tuksis.
Pärast seda päeva pole ma kordagi rulle alla pannud.

Niisiis  läksin Helsinkisse testima, mis värk on, kas kõik koos püsib ja vaim peab vastu.
Läksin sinna täitsa üksi ja arvestades mu orienteerumis- ja organisatoorseid võimeid on see märkimisväärsem kui maraton iseenesest. Kuna start oli alles kl 15, siis oli plaan hommikul esimese laevaga minna ja viimasega tulla, lootuses, et ma ära ei eksi. Vaatasin, et stardist laeva väljumiseni on 6h ja 30 min, et kuskil 5.30 ikka ära jooksen ja peaks jõudma ilusti.
Aga nii kui ma laevas kaerahelbepudruga maha istusin, koputati õlale, et "kuule, sa oled kindlasti C, sul on Sparta sokid jalas". Ja kõrvallauast leidsime veel ühe maratoonari, keda ma esimese hooga ära ei tundnud, sest ma olen teda ainult dressipükstes näinud ja mu nägudemälu on kohutavalt halb. Seega olid orienteerumismured lõppenud juba enne kui need alatagi jõudsid. Kappasime koos Kisahalli, kus meil oli peaaegu 4 tundi stardini vaja ära sisustada. Sellega seoses muidugi juba hakkas juhtuma igasugust huumorit, sest ega need maratoonarid on kõik küllaltki värvikad kujud.

Enne starti avastasin, et olin võtnud kaasa valed kõrvaklapid, mis ei sobinud sugugi mu mp3 mängijaga. Ja juba tundsin, et reie tagumine lihas on kange kuidagi ja ega pärast stardipauku paremaks ei läinud, jooks oligi selline kange ja puine ja powernupp oleks justkui maha keeratud. Lisaks kallas esimene 10 km vihma kui ämbrist ja oli ka üsna tugev tuul, mis pani mind muretsema oma värskelt paranenud õla pärast. Hiljem jäi vihm järgi, aga tuul oli lõpuni üsna tugev.
Muidugi panin ma selga täiesti vale särgi, mis tähendas, et kaelakett (millega ma olen jooksnud kõik 9 maratoni) hakkas kuidagi lollakalt hõõruma ja hetkel näeb siis kael välja selline nagu oleks tegemist olnud poolikuks jäänud giljotiinitööga :)
Esimest korda sain maratonil ka vesivillid, arvatavasti sellest, et juba stardis olid jalad läbimärjad ja kõik hõõrus, mis vähegi võimalik. Aga nende olemasolu ma märksin alles pärast finišit.
Esimese poolega maratonist probleeme ei olnud. Kerge ei olnud muidugi ja tõusud olid ka korralikud, mida ma arvatavasti ka liiga uljalt jooksin alguses. Aga teise ringi alguses hakkaski kergelt tunda andma diagonaal paremast õlast vasaku puusani ja tempo langes. 5 tunni õhupallid libisesid tasapisi eest ja mõtlesin, et las lähevad, isegi nagu kahju ei olnud. Tulin vaikselt omas tempos ja võtsin kilomeeter korraga. Noh, mingist hetkest alates ei tulnud jooksmisest suurt midagi välja. Jalad olid kanged, õlg tegi haiget, selg oli valus ja siis sai vaikselt tuldud nii nagu kannatas, Eesmärk oli igal juhul finišisse kulgeda ja mitte asju hullemaks teha kui nad juba niigi olid. Kui 5.30 jänesed tulid, läksin nendega kaasa kuni tõusu alguseni, tõusul tuli lihtsalt käsi laiutada ja nentida tõsiasja, et täna on nii. Samas jättes kõrvale asjaolu, et väga joosta ei saanud, oli mul väga mõnus seal rajal olla. Kellast oli ka täiesti ükskõik mingist ajast edasi.
Ühtlasi hakkas enne veidi finišit selgeks saama, et laevale jõudmine läheb ikkagi väga kriitiliseks ja kui ma ei jõua, on mul vaja uut laevapiletit ja orgunnida öömaja, seega võtsin ennast kuidagi kokku ja viimased 4 km ei kõndinud ühtegi sammu. Puhas majanduslik kalkulatsioon ikka sundis liigutama. Sain selle maaga kätte 9 jooksjat ja oi kui mõnus tunne see oli.
Finišis oli ikka pagana hea olla. Ainult maratoni kiiksuga inimesed teavad, mis on maratoni finiš, ükskõik kui raske seal vahepeal on ja mitu korda sa seal sured. Või siis et seda enam.

Muidu mulle Helsinkis meeldis see, et oli väga palju kaasaelajaid ja ergutajaid, inimesed plaksutasid akendel ja tänaval praktiliselt keegi tuimalt mööda ei kõndinud. Kuidagi lahe oli, et maraton läks inimestele nii palju korda. Palju väikseid lapsi oli raja ääres, kes tahtsid plaksu lüüa ja see oli armas. Medali pani ka mulle kaela üks väiks poiss.
Rada oli ka päris huvitav, palju tõuse, lisaks palju sildu (mis olid libedad) ja ilusaid merevaateid.
Aga toitlustuspunktid olid tagasihoidlikud. Hapukurgi ja banaaniga kõik piirdus, mistõttu esimest korda oma maratoniajaloos kaalusin ma järgmisel hommikul pärast maratoni vähem kui starti minnes. Ses mõttes tasus minna :)

Nii. Esimene asi, mida ma finišis nägin, oli kohv. Jee! Hingasin kohe tassikese sisse ja hakkasin mõtlema, mis edasi. Pärast finišijoont oli staadionilt välja saamiseks kõndida 100m koridor ühtpidi ja siis veel 100 m tagasi, selle asemel, et oleks saanud otse väravast välja. Seal koridorides topiti mulle kätte erinevaid kotte nänniga ja neid oli palju. Aga aeg muudkui tiksus. Kui pakihoiust koti kätte sain, oli kell 21.02, mis tähendas, et tegelikult olin ma juba hiljaks jäänud ja 2 mintsa tagasi oleks pidanud juba laeval  check-in tehtud olema. Aga mõtlesin, et lähen riskin, mine tea ehk ikka õnnestub järele ujuda lahkuvale laevale.
Taksopeatust otsides trampisin staadionilt välja kõigepealt vales suunas, aga sealt juhatasid inimesed õige teeotsa kätte. Taksojuht andis endast parima, kuigi see Helsinki foorindus on selline, et õudne lihtsalt. Terminali ees ma olin viis mintsa enne laeva väljumist.
Ja siis ma jooksin selle päeva kõige kiiremad 100 meetrit. Mul olid maratoni riided seljas, medal kaelas, hunnik kotte käes ja arvatavasti oli see üpris äge vaatepilt. Igatahes inimesed terminalis plaksutasid ja ergutasid :D Ja laevale ma sain.

Üldiselt püsisid ikkagi kõik vigastatud jupid enamvähem koos ja kuigi iseenesest läks kõik täiesti untsu, on emotsioon kuidagi idiootselt positiivne. Õlg vajab veidi tohterdamist, aga midagi hullu pole vast. Eks ma ise tegin kõik selleks, et oleks võimalikult raske ja raja valisin ka liiga raske. Halva ilma vastu muidugi poleks saanud midagi teha, aga muud komponendid on lihtsasti kohendatavad siit ja sealt. Teoorias vähemalt... heh :)

Järgmine on juubelimaraton. Kümnes juba. Tuleks joosta šampusega läbi või midagi.



4 comments:

  1. http://www.marathondumedoc.com/

    ReplyDelete
  2. Sa oled ikka megatubli.
    Tallinnas jooksed? Mina lähen kõndima ilmselt sel aastal (arvestades seda, et kaks kuud ei ole jooksnud...) :)

    ReplyDelete
  3. Ma jooksen Tallinnas 10 km praeguste plaanide järgi.
    Kadestan su järjepidevust ja traditsioonile truuks jäämist! Mul hetkel on alles siuke asfaldi maitse suus, et tahaks joosta seal, kus saab natukenegi asfaldilt maha astuda vahepeal. Ma arvan, et see võiks olla Tartu või siis päris maastikumaraton.

    ReplyDelete

Läks nagu alati

Pakkumisi pole mõtet rohkem teha, sest hetkel on selge juba, mis õige vastus on (ülearune on vist lisada, et tegelikult on seda ka kõige roh...