Tuesday, September 13, 2016

SEB 21,1 km

Ma ei tea, kas siin on üldse vaja midagi rohkem kirjutada, kui et oli järjekordselt täiesti kohutav ilm.
Vedas, et pikali ei visanud raja kõrvale. Kui Tartus kevadel oli umbes sama soe, siis Tartus oli vähemalt võimalik varjus joosta. Aga see Pirita tee lauspäiksega on ikka totaalne killer. Ja asfalt!

Alguses oli kõik väga hästi. Stardist minnes pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, sest jalg oli nii kerge ja tunne nii hea. Mulle tundub, et mul pole AASTAID sellist kerget tunnet olnud kui seekord. Püüdsin hoida, et ei jookseks alla 6 minuti kilomeetrit, aga mõned ikka natuke läksid.

Jamaks läks pärast tagasipööret Pirital. Siis ei olnud enam ühtegi puu varju ega ühtki pilvepoegagi. Ainult päike lagipähe. Õudne lihtsalt. Õnneks ma kodunt välja astudes keerasin ümber ja võtsin nagist mütsi ja see ikka natuke leevendas.
Tempo muudkui langes, aga kui kuumafaktor kõrvale jätta, siis vist ei olnud väga raske, sest kõndida ühtki sammu vaja polnud, kuskilt kangeks ega valusaks ei jäänud ja kui oleks ikka väga vaja olnud, oleks vast natuke veelgi joosta jaksanud. Viimane kilomeeter oli küll vaevaline ja tundus nagu oleks jõhkrast seinast vaja üles minna olnud. Tegelikult siis Eesti Draamateatrist Vabaduse väljakuni, kus justkui kerge mõtteline tõus võib-olla tõesti on :)
Pärast finišjoont kaanisin kolme sekundiga sisse pudeli spordijooki ja tundsin, et kerge värin on kehas ja tahaks veel juua. Oleks tahtnud korraks pikali visata, aga selles suhtes see Tallinna finish eriti võimalusi ei paku.
Niisiis trampisin koju ja pikutasin seal. Kergelt oli süda paha. Aga pärast ohtrat vee kaanimist ja mõningast pikutamist oli kõik okei. Vaatasin oma numbreid ka ja ossa raks, mis mu pulss teinud oli. Keskmine pulss 177 ja viimase kilomeetri pulss 189. Voaaah. Pole ammu selliseid numbreid näinud. Kusjuures ma oma arust jooksin rahulikult ja väikse varuga. See vist on täpselt see, mismoodi kuumadel jooksudel pilt tasku visatakse. Nagu üks tuttav jooksja rääkis, et jooksed-jooksed ja polegi nagu väga häda ja siis järsku plaks jalapealt lihtsalt kukud ümber. Õnneks tuli finišjoon enne vastu.

Kui nüüd siit edasi vaadata, siis eelmisel aastal jooksin Tallinnas pooliku 2.15, sellel aastal 2.17. Kolm nädalat hiljem jooksin Tartus maratoni 5.05, nii et väljavaated alla 5 tunni joosta ei ole just eriti roosilised, aga ei maksa sellest väga kaugeleulatavaid järeldusi siiski ka teha.

kkkk
HAAH! Esimene võistlus koledate roosade tossudega. No siis polnud keeruline ka enam neoonsärk selga tõmmata. Kui juba, siis juba! :D
Õnneks see mure, mis mind nende tossudega algusest peale on seganud, seekord ei seganud üldse. Võib-olla siis tõesti jalg hakkab harjuma.







2 comments:

  1. Kui ma algul mõtlesin, et kuidas mütsi/peapaela/buffiga üldse selles palavuses joosta suudetakse, siis tagasiotsal olin juba peaaegu valmis kellegi põõsasse lükkama ja mütsi ära varastama. Aju kärssas nii mis kole. Otsisin ka varju tuult kust vähegi sai. Peale medali jäävad mõneks ajaks ka päris tugevad randid, mis ma selle kahe tunniga endale sain :))

    ReplyDelete
  2. mul oli seekord kevadisest jooksukoolitusest kasu ja kallasin mütsi sisse vett nagu õpetati. Natuke aitas.
    Aga vaatasin, et osadel oli musta värvi müts ja imestasin endamisi, et miks küll? See ju veel hullem kui lihtsalt tumedad juuksed.
    Mul on ka päevitus nagu oleks otse lõunamaa reisilt tulnud :)

    ReplyDelete

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal ...