Riiga ma jõudsin jooksueelsel õhtul kl 22 kopikatega. Ja ma olin nii jube väsinud, sest pärast kurnavat puhkust (millest ma polnud päriselt taastunud) oli tegemata töö hunnik taevaani ja seda kaost oli vaja kiiresti ja tulemuslikult hävitada, lisaks oli veel sada miljon muud kohustust, mis vajasid kiiret reageerimist.
Peale muu väsitava tegin ma teisipäeval alla killer-trenni Nõmme tõusudel, millest olid kõik lihased laupäevani valusad. Ja boonusträkina oli varvas ka valus, mis pani mind muretsema, kas ma üldse saan lõpuni joosta.
Niisiis oli hea stressivaba startida, sest ma teadsin, et rekordit joosta ma niikuinii ei jõua. Tuli lihtsalt minna nautima ja linna vaatama. Mitte et seda Riia linna vähe näinud oleks, aga Riia on lihtsalt lahe linn ja võib vaadata ikka aegajalt üle. Ööbimiskoht oli ka mõnusalt 60 meetrit stardist (ja see ei maksnud praktiliselt mitte midagi!), nii et väga mugav.
Kuigi start oli 8.30, oli stardis juba palav. Enam ei üllata asjaolu, et aasta kõige soojemad ilmad on parasjagu siis, kui ma olen plaaninud pikema jooksu teha. Noh, see juhtus jälle.
Kuna ma alguses eriti kihutama ei hakanud, ei väsinud ma ka väga ära. Varvas hakkas tundma andma esimest korda kuskil 7. km-l, aga läks üle ja lasi joosta. Uuesti andis endast märku kuskil 14.km-l, aga ka siis jäi valu varsti järgi. 19. km.st edasi oli üsna ebamugav, aga kannatas ikkagi joosta.
Ilm oli miski 22 kraadi ja päike lagipähe, mistõttu kallasin mütsi sisse palju kordi vett ja mõtlesin tänutundega Heikkile, kes mulle seda trikki tutvustas eelmisel kevadel.
Muidu oli üllatavalt mõnus jooks kevade kohta. Kannatas isegi väikse lõpuspurdi teha, kuigi see oli üsna valus. Aeg oli 2.17, sinna auku ma olen miski neli korda juba jooksnud, nii et "oma tulemuse" tegin ära. Viimati jooksin septembris 6 sekki kiiremini, nii et talvega pole jooksuvorm kuskile kadunud seekord. 6 sekki varu kindlasti oleks olnud, kui oleks mõnes joogipunktis apelsini söömata jätnud näiteks, a kust ma teadsin :)
Pärast finišit ei saanud ma selle eest üldse kõndida, võtsin tossud jalast ja koperdasin paljajalu ringi.
Igatahes tuleb minna uusi tosse jälle ostma, sest nende roosadega meil ei sujunud ikka üldse. Ei ole need üleni geeliga tossud minu jaoks. Millest moraal, et kui sa oled leidnud tossud, mis on okeid, siis jää nende juurde ja ära osta edevamat mudelit, ükskõik, mida sulle räägitakse. Isegi kui poes 15 minutit on nendega tore joosta, ei tähenda, et tegelikult ka tore on. Probleem on ainult selles, et samasuguseid nagu vanad olid, enam ei toodeta.
Varbavärgiga läks vist seekord kergelt- tuli natuke teipida, tossud sajatuste saatel elegantse kaarega Daugava jõkke lennutada ja kõikidel kingadel kontsad alt ära saagida. Nii lihtne see oligi. Praeguseks on peaaegu korras ja kannatab tasakesi trenni teha. Hüpata veel väga ei taha, aga jooks läheb küll iga päevaga paremaks.
Riias ma jooksin maratoni aastal 2012 ja vahepeal on teinud üritus läbi suure arengu. Kui 2012 oli 20. km joogipunktis vesi otsas ja 30. km kandis olid teenäitajad kadunud ja linn tühi, siis nüüd Riias enam selliseid muresid ei ole. On suur jooksupidu, möllu kui palju, Tallinnaga täiesti võrdne või vat veel kraad uhkemgi juba. Üpriski meeleolukas. Maratonirada naaberriikidest kõige kergem, sildadele jooksud on ainsad tõusud ja need ei ole midagi erilist. Soovitan kindlasti minna sinna.
 |
| Kui te korraks oma kinesioteibi vedelema jätate, on teil pärast kodus sellised lapsed :) |
No comments:
Post a Comment