Enne Rakvere jooksu kolmapäeva hommikul mõtlesin, et regan siis ära ennast ikkagi ja teen paar kiiret liigutust. Aga üllatuslikult oli regamine juba teisipäeval otsa saanud. Tavaliselt on ikka kolmapäeva õhtuni, vahel isegi neljapäevani, aga seekord siis nii. Tühja kah, mõtlesin, ja lambist kohale minema ka ei hakanud. Kuna mul oli üpris kummaline puhkus, mis reaalselt tähendas kohati hoopis raskendatud tingimustes töötamist, siis ei viitsinud hakata uut keerulist projekti aretama ja lihtsalt molutasin nädalavahetuse maha. Puhkasin!
Kunagi mitu aega tagasi panin end SEB maratonile kirja, et no selleks ajaks ikka juba jooksuvorm on. Aga nüüd on sinna jäänud vähem kui kuu ja rekordiplaanidele olen nüüdseks juba käega löönud. Läbima võib-olla ikkagi lähen- trenni mõttes ja uus äge rada ka ikkagi vaja ära joosta.
Plaan B on, et 14 ja 33 km läheb rada üsna kodu lähedalt ja kui ikka jamaks läheb, lähen vaikselt koju ära :)
Finiš muidugi on kodule veel lähemal, seda fakti ei tohi ka unustada.
Aga ratta reksi tegin vahepeal ära! Ja tegin sellise elegantse kaarega, et kimasin 55 km jupi ühe jutiga otsa lõpetuseks. No ikka elu pikim distants ja puha.
Aga sellega nagu uudishimu on praeguseks rahuldatud ja rohkem ei viitsi endale midagi tõestama rattaga hakata. Tartu rattamaratoni stardis mind kindlasti ei ole, igaks juhuks mainin, et ei hakataks arvama kohe midagi :)
Üritaks nüüd kuidagi jooksulainele pihta saada natuke ja päästa veel, mis päästa annab.
Praegu mul on jala sees umbes 5.30, ma arvan nii tunde ja kogemuse järgi.
Täna jooksin trennis umbes tempoga, mis oleks vajalik 4.30 maratoni jooksmiseks ja selles tempos jõuan ma 8 kiltsa joosta, rohkem väga ei oleks tahtnud. Keskmise pulsiga 168 :) Kui just karu oleks taga ajanud, oleks ehk mõned kilomeetrid veel jaksanud.
A mingi 5.15 peale võiks veel äkki punnida?
Ma mõistan seda motivatsioonipuudust ideaalselt. Minul kestis see aasta. Isegi tegelikult rohkem vist. Ja ega sinna polegi midagi parata. Jõuga ennast liikuma ei sunni, siis muutub kogu protsess veel vastikumaks ja varem või hiljem jääb liigutamine ikka katki.
ReplyDeleteEks ta varem või hiljem tuleb tagasi. Äkki ongi tark mõte vahepeal nii kehale kui vaimule puhkust anda ning millegi veel mõnusamaga tegeleda. Olgu selleks siis kasvõi niisama diivanil lebotamine :)
Päikest!
eks ma olengi rohkem muude asjadega tegelenud. Aga tulemus on see, et kokkuvõttes mingi imelik tunne närib, justkui peaks hullult jooksma. No nagu mingi oluline kodutöö oleks tegemata. Kuigi mõistusega võttes- ega inimene ei pea ju ilmtingimata jooksma! Kokkuvõttes olen ma liigutanud küll, aga kuna trennid on erinevad olnud, siis on selline tunne, et jooksnud pole justkui üldse. Kui ma vaatan fakte, siis samas mitte iial varem ei ole mul augusti keskpaigaks nii palju kilomeetreid joostud olnud. Aga ei ole teinud selliseid pikki ühtlasi jookse. On olnud igasugu orienteerumistega, liivatõusudega, käbide loopimisega ja siis niisama üles-, alla- ja kõrvalehüpetega trenne :) aga sellist puhast jooksu on vähe ja see on mu peas sellise kerge errori tekitanud, kus ma tean, et maratoni jaoks peaks osa trenne teistmoodi tegema, aga samas ei taha nagu teha teistmoodi.
ReplyDelete