Ette- ja tahavaated

Kui natuke vaadata järgi aastale 2017, siis ei teinud see mind sendi eesti targemaks (küll aga vanemaks). Jooksukilomeeterid sai kokku rohkem kui kunagi varem ja jooksutrennid oleks pidanud ka olema justkui sihipärasemad ja loogilisemad kui kunagi varem, aga välja kukkus üks ajaloo kehvemaid hooaegu. Võibolla ma kunagi viitsin välja mõelda selle põhjuse, miks nii läks, aga hetkel ma laiutan küll endiselt käsi ainult.

Selle eest suusavorm oli täitsa tipsen-topsen, kuigi mul väga pole seda millegagi tõestada. Aga ma ise tean, et suusatada oli hea kerge ja täpselt sedasama võin ma öelda ka alanud hooaja kohta, et need paar korda, kui ma suusa lume sarnase asja peale olen saanud panna, on tunne olnud väga hea. Kuigi keset rohetavat metsa vihmasajus eelmise aasta kunstlumel 1,3 km ringil tiirutamine ei ole päris see, mis ma alguses mõtlesin suusahooaja all, on see ikkagi parem kui üldse mitte midagi. Selles suhtes teeks küll suure kummarduse Jõulumäele, kus on ikka hullult punnitud, et inimesed natukenegi suusatada saaks. Aga no ei sõida ju sinna Tallinnast iga päev.

Joosta endiselt ei taha. Võibolla hakkan ma lihtsalt vanaks jääma. Aga võibolla võtan ma ainult natuke hoogu ja küll ma siis jooksen. Hetkel pole motivatsiooni, sest ma saan aru, et ma peaks rohkem panustama, et selle maratoniga lõpuks üks null teha, aga samas ma ei taha jälle rohkem panustada, sest mul pole ajalist ressurssi kuskilt väga võtta ja ma peaks hakkama juba ebamugavaid valikuid tegema. Aga need ei oleks jälle eriti mõistlikud. 
Niisama maratonide kogumine kui eesmärk omaette, ei paku mulle ka ideena midagi.  Noh ja kui maratoni ei taha joosta, siis võib väga vabalt kevadeni mitte joosta. Ühesõnaga ma poole jalaga olen ikkagi otsustanud juba loobuda.
Üleeile jooksin üle saja aasta esimest korda 10 minutit jooksulindil ja see oli üsna nüristav tegevus. Millegipärast on spordiklubis jooksulint niimoodi paigutatud, et otsevaates on suur kell ainult, mis üldse edasi ka ei liigu.  Samal ajal kui sõudekat tõmmates saab telekat vaadata, kusjuures sõudeka ajal ei ole kõrvaltegevus nagu vajalik eriti. Aga võibolla see ongi sellepärast nii, et inimesed ei unustaks ennast liiga kauaks jooksulindile, sest normaalne inimene peaks ikka õues jooksma.

Suusahooajaks on mul igasuguseid plaane, aga kisub vägisi sinnapoole, et need maratonid, mida ma kindlasti sõita tahan, ilmselt toimuvad, aga need on kõik klassika  maratonid ja klassikat saab meil siin ju hullult harjutada..:) Minul isiklikult on sel hooajal 0 km klassikat sõidetud. Aga eks seiklusjutud sellest ainult muidugi võidavad, sest mida sa ikka kirjutad, kui kõik on sujuv ja selge kui laul. Ikka kannatusest sünnib looming.