Oijah..

Ega ei ole tore kirjutada, et kogu suusahooaeg on läinud täiesti pekki siiani. Aga nii see täpselt on olnud.
Kurat küll noh!
Algusest alustades tahtsin ma soojenduseks sõita Suusahullude öömaratoni, aga see jäi ära kuna lund ei olnud. No enne seda jäi niikuinii kõik ära, sest lund ei olnud.
Pärast seda jäin ma haigeks ja seoses sellega ei saanud minna  Tamsalut sõitma ega ka mitte Alutaguse maratoni ja lõpuks umbes kaks päeva enne Tartut oli mul peaaegu okei olla jälle. Ja see peaaegu täendab ka ikkagi ainult peaaegu. Aga selleks ajaks olid kõik rongid juba läinud, trennid tegemata ja polnud mõtet ega ka tahtmist lõhkuma minna. Seega vaatasin Tartu maratoni telekast ja netist. Kuna rajal oli väga palju tuttavaid, siis oli see ka päris tore tegevus iseenesest.
Siinkohal tervitused Tartusse, kodanikule, kes elegantse kergusega jälle 9 tunnise tööpäeva rajal tegi, jumal teab, mitmendat korda. Minu lugupidamine ja kummardused maani!

Kui nüüd lõpuni enda vastu aus olla, siis paranemine arvatavasti oleks läinud terakese kiiremini, kui ma poleks kohe suusatama läinud, kui natuke parem oli, sest kokkuvõttes suusatada ma ikkagi ei jõudnud kohe üldse ja pärast iga katsetust oli paar päeva veel hullem olla kui enne. Aga kuidas sa siis ei suusata, kui pool aastat lund oled oodanud. Ikka ju proovid :) Ja see nõiaring kestis umbes neli nädalat järjest. Vahepeal tekkis juba üpris lootusetu tunne, aga tasapisi ja suure vaevaga läksid ringid ikkagi üha pikemaks ja viimased korrad on juba natuke unistamist lubavamad olnud. Klassika kilometraaž ei ole ka enam null päris.
Talv veel kestab ja vaatame, mis teha annab.

Selle eest olen ma ära vaadanud peaaegu kogu olümpia ja lugenud läbi mõned raamatud. Eile lugesin vanu olümpiamängude raamatuid ja niimoodi ajalise distantsiga lugedes üsna muhe kirjandus pooleks murduvatest suusaabastest ja ka dopingust. Aastatest 1976, 1984 ja 1988. Lugege!