Finlandia- Hiihto

Finlandiale panime koos ühe sõbraga kirja ennast siis, kui väljas oli 30 kraadi kuuma. No siis kui kõik oli veel hästi ja ma veel unistasin, et Tartu maratoni sõidan seekord puusuusaga mitte puujalaga nagu üks teine sõber tabavalt märkis. Ja siis kui Ozzy kontsert veel 24. veebruaril Helsinkis toimuma pidi, millest pidi saama tore after-party.
Et välismaal ära ei eksiks ja saaks mööda joont sõita, siis panime kirja 50 km klassikale, sest ega väiksema jupi pärast ei viitsi nii kaugele sõita, aga pikemat jällegi ei olnud valikus.

Diagonaallõikes  ja detailidesse laskumata (sest sellest on juba eespool juttu olnud) hakkas kõik suurel kiirusel ja hulgakaupa metsa minema ja lõpuks ma polnud üldse kindel, et see hea mõte on. Aga kuna lubatud sai, siis tuli ikkagi minna.
Tartu andis lootust, et mine tea, äkki saan lõpuni sõita, aga plaanid B ja C ehk siis katkestamine või mitte starti minemine olid ka ikkagi märkmikus kirjas.

Mingi kummaline rahu saabus maratonieelsel õhtul, kui ma oma suuski kilest välja lõikasin. Siis ma juba teadsin, et kõik on hästi ja öösel magasin nagu lapsuke. Hommikul oli ikka veel kõik hästi, stardis oli ka kõik hästi ja üldse kogu 50 kilomeetrit sõitsin debiilselt naeratades läbi, lehvitades igale fotograafile keda ma nägin. Millegipärast ei olnud ka üldse raske, kuigi pole trenni eriti teinud ja rada ei ole ka just päris Harku mets.

Kui rajast rääkida, siis lund oli üksjagu, aga näha oli, et veel rohkem on teda eelnevalt sulanud. Kui eelmisel päeval oli rada olnud üleni jääs, siis öösel oli sadanud päris arvestatav kogus värsket lund ja seega oli seal kõike. Finlandiale omaselt keegi väga pingutama polnud raja pärast hakanud ja oli nagu tuli. Ilm oli ka selline, et stardis vist oli isegi -1, aga siis hakkas kiiresti soojaks minema ja kui ma finišisse jõudsin. näitas staadioni kraadiklaas +4. Kui esimesed 20 km oli mul õudselt hea suusk, siis kuskil kilomeetrid 20-30 ei pidanud järsku üldse. Parasjagu tuli ka just pikk suusajäljeta põld, kus ma ukerdasin terve igaviku. Järgmises joogipunktis võtsin suusad alt ära ja vaatasin, et põhi oli jäässe tõmmanud. Kraapisin jää maha, aga sain aru, et midagi muud ei ole ka mõtet teha, sest  umbes analoogse ilmaga olen ma juba Soomes kunagi sõitnud ja kokkuvõttes tookord midagi paremaks ei saanudki. Seega panin suusad sama targalt alla tagasi. Aga edasi juhtus nii, et ilm läks veel soojemaks, rada muutus pehmemaks ja suusk hakkas järsku uuesti pidama. Klaasikajälg oli nii ära sõidetud ja loperdas igatpidi ja sinna väga ei trüginudki, aga kuna mul libises hästi ikkagi igal pool, siis ei olnud sellest jäljest ka eriti lugu.

Laskumistest võiks ka rääkida, sest Finlandial on need üpriski ägedad, kus põdeda ei tohi ja tuleb lihtsalt hoogu lükata, et teisel pool võimalikult kõrgele mäkke üles libiseda. Võrreldes Tartuga, kus kuus rada läksid nagu raudtee ülevalt alla, oli seal ainult sirgetel laskumistel jälg olemas , kus vähegi kurvi oli, oli kõik ära sahatatud. Ja ühel laskumisel, mis oli täiesti sirge ja kus oli ilusti suusajälg poole laskumise pealt olemas, oskasin ikkagi kõhuli käia, kusjuures ma ei saanudki aru, miks ma kukkusin. Liuglesin sealt nõlvast abitult alla lihtsalt ja läks tükk aega, et üldse jalad maa peale tagasi saada. Olin täitsa hämmingus sellest intsidendist, aga ühtlasi oli see ka kohutavalt naljakas.

Ühesõnaga oli õudselt lahe maraton. Ühtlasi võib taastusravi sellega lõppenuks lugeda ja olla lihtsalt vahelduseks õnnelik ja nautida hetke, kui vanad vigastused on paranenud ja uusi veel ei ole.
Õudse import-nohu sain ainult, mistõttu saan süüdimatult oma kabinetis suusa-MMi vaadata, ilma et peaks kartma, et keegi tülitama tuleb :)