Tartu Maratoni lastesõit

Comeback sai tõesti tehtud ja võib vist sissejuhatuseks kohe  öelda, et polnud väga  hullu midagi.

Kuigi lund oli vahepeal nii, et küll ja ülearugi, siis minu selle aasta kilometraažiks enne Tartut jäi 107 km. Ma kahtlustan, et väga palju inimesi stardis ei olnud, kes oleksid saanud vähem suusatada.
Suuremas osas läks kogu hooaeg vigastuse (ja siiski ka töö) nahka ja lõpus veits ka võibolla puhkamise nahka. Puhkuselt tagasi tulles oli selline tore "ah, ei viitsi täna" tunne ja viimase nädala panin lihtsalt laiska. Lõpuks suure hädaga sundisin paar päeva enne maratoni ennast jõusaali ja kui sellest muud kasu ei olnud, siis enesetunne läks vähemalt natuke paremaks. Samas puhkasin ühtlasi jalga ja seda oli ka vaja teha, sest kokkuvõttes sellest kuuest nädalast, mis arst mulle viimati paranemiseks lubas, on möödas alles kolm.
Aga tühja kah, mõtlesin mina, selle 32 kiltsa vana rasva pealt läbin ikka kuidagi.

Seekord tegin sellise liigutuse, et läksin bussiga otse kodust starti, stardis võtsin suusad ja läks lahti!
Heikki kaotasin juba enne starti silmist, isegi ei tea, kas ta oli minust eespool või tagapool.
Mina läksin umbes 15 minutit enne starti stardikoridori ja mitte kuskile ei olnud enam oma suuski panna. Panin lõpuks kuskile 3 tunni joone kõrvale, rajast väljapoole, mõttega, et küll topin ennast kuskile vahele.
Eelnevast võiks eeldada justkui stardis oleksid olnud päris sportlased, aga kui läks sõitmiseks, siis  kukuti vasakul ja paremal ja ees ja taga, millega seonduvalt pidin kohe mingil teisel laskumisel korraks maha istuma, sest mitte kuskile polnud minna.
Noh, tõusudel oli olukord parem ja alguses mul suusk natuke pidas ka, mistõttu sain natuke ettepoole trügida.
Rada oli mõnusalt jäine ja laskumised kiired, seega tuli palju rada vahetada, sest esiteks ma laskusin palju kiiremini alla kui teised mu ümber ja teiseks ees massiliselt kogu aeg kukuti ja sealjuures ka täiesti siledal maal. Samas see 40 km/h kiirusel raja vahetamine oli üsnagi mõnus adrenaliinilaks ja paar korda ma ikkagi tegin selliseid abituid tasakaalu otsimise liigutusi ka. Aga püsti ma jäin. Nii palju ikkagi on trennis käimisest kasu olnud. Juhei!

Suusk alguses natuke pidas ja siis ei pidanud kuskilt maalt üldse. Lõpus pidin ikka roomama tõusust üles, kui enam paaris lükata e jõudnud. Isegi kuuske astudes jalg lihtsalt libises. Aga kuna enamus niikuini oli paaristõukerada, siis eriti vahet ei olnud.

Igatahes ma ütleks küll, et Tartu Maratoni 32 km suusatamiseks on vaja rohkem tehnilisi oskusi kui 63 sõitmiseks, nii veidralt, kui see ka ei kõla. Lihtsalt ümberringi toimub nii ootamatuid liigutusi, millele tuleb jube kiiresti reageerida.

Heikkile kaotasin 6 minutit. Tagant järele on raske öelda, kui palju sellest jäi odavasse Tšehhi õllesse, kui palju (ja kas üldse) stardikohta ja kui palju (ja kas üldse) pidamismäärdesse. Fakt on mustvalgel protokollis kirjas ja tuleb kaotus väärikalt vastu võtta.
Aga ma sain lõpuni suusatada, jalg püsis enamvähem koos, ilm oli ilus ja kõik on hästi.
Aeg oli 2.48 midagi, aga see on hetkel üsna ebaoluline.

Kokkuvõttes olen ma nüüd lõpuks jõudnud punkti, kus 1) mul on aega ja 2) ma saan suusatada. Loomulikult on lumi selleks ajaks ära sulanud ja kõik uhkeldavad oma 800 suusakilomeetriga.
Võtab vanduma, eks.