BT2 ehk TRM 40

Kuna ma juba ratta ostsin, siis loomuliku jätkuna sai ässitajate tagantõhutusel kirja pandud ka Tartu rattamaratonile. Ma regasin sinna umbes 3 päeva enne toimumist, olles eelnevalt valmis saanud keerulise logistilise plaaniga, skeemitades ja leppides igast asju kokku. Ja nii kui ma "maksma" nupu ära vajutasin, hakkas igasugu imelikke asju juhtuma, mis kõik mu eelnevalt läbimõeldud plaanid ära rikkusid. Aga keskendudes asjadele, mis vaatamata kõigele ikkagi juhtusid, kihutasin pühapäeval otse kodust starti.

Otepää staadionile jõudes istusime veits aega autos ja ootasime, et vihm jääks vähe hõredamaks ja saaks numbri ära tuua. Mingil hetkel see juhtuski ja väljas oli ikka nii ebameeldiv, et tõsimeeli arutasime, et läheks hoopis Aurasse või siis Tartusse sünnipäevale ja pugiks mõnusasti kooki. A lõpuks jõudsime otsuseni, et sõidame 10 km ära ja kui on ikka jälk, siis keerame ümber ja tuleme tagasi.

Startisin kuskilt eelviimasest reast ja Heikki hüüdis seljatagant, et kui on sitt, siis sõida otse läbi! Ja kõik see 40 km ma seda püüdsin ka teha, sest suuremas osas ainult sitt seal oligi :)
Alguses nagu ei osanud kartagi, et see rada nii kehv on, mõtlesin, et kui saab selle heinamaa sealt läbitud, siis hakkan kihutama, ühtlasi mõtlesin, et Heikki teeb tempot ja sõidan ta tuules kuskile 2 tunni lähedale. Aga tühjagi, pärast heinamaad hakkas üks suur ja lõpmatu raskesti läbitav mülgas, mis minusuguse suurepärase rattasõitja jaoks oli ikkagi enneolematu ja käsitlematu kogemus. Kuidas pagan sa sõidad seal, kui sa ainult linnavahel ja siledal teel sõitnud oled, ahh?
10. km vaheajapunktis näitas kell 50 minutit stardist ja ma mõtlesin, et issand, siin läheb neli tundi niimoodi ju! Teine 10km oli kõige lõbusam ja seal ma ikkagi püüdsin sõita natuke kiiremini, isegi laskumisel lasin pidurid lahti ja kiirus läks üle 40, kuigi see kruusatee seal oli mõnusalt treppis ja käed olid krampis varsti laskumistest. Kolmas 10 km oli vist olude mõttes kõige kehvem, seal tuli ikka rattaga vahepeal jalutada pikki lõike ja samal ajal jälgida, et jalanõud kinni ei jääks mülkasse. Ja viimane 10 oli vist natuke parem, aga siis ma väsisin ära ja kuigi ma plaanisin teha lõpuspurdi, keerasin viimasel kahel kilomeetril muudkui käike allapoole ega jõudnud kuhugi spurtida.
Ja aega läks veits üle 3 tunni ehk siis täpselt tund kauem kui ma olin nagu arvestanud :)

Üldiselt ma pean ikkagi ütlema, et kaht asja, mis tavaliselt rattasõidu ajal on, seekord tõesti ei olnud: palav ei olnud ja igav ka ei olnud! Ja oli kohe päris lahe ja huvitav. Jälgisin, mismoodi inimesed sõitsid, kuidas kukuti külili vasakul ja paremal. Hoidsin silmad lahti, jälgisin mängu, sain päris kiiresti aru, kust on parem sõita ja kuhu ei maksa väga trügida. Õppisin, õppisin.. :) Ma ise kordagi külge maha ei pannud. Oma ratta vastu koperdasin paar korda küll kui oli vaja kõndima hakata. Tõenäoliselt sellest on mul mingid arusaamatult suured sinikad, sest mingeid muid intsidente minuga ei juhtunud.

Ajaa, mööda ma sain väga palju sõita ja võibolla mul sellepärast on ka selline hea emotsioon. Vaatasin, et koht on ka ilusti paranenud iga vaheajapuntiga, kuigi ma lasin viimase kilomeetriga vist 10 inimest mööda uuesti. Lisaks sain ma aru, et ma olen endale kogemata ja sõprade abiga päris hea ratta ostnud.
Ühesõnaga tegelikult oli täitsa tore! :)