BT3. TA OK Rogain. Vetla.

Pärast kõiki neid aastaid (KUUS!!!), kui me korraga Annega pole oktoobri alguseks terved püsinud, juhtus see lõpuks siiski. Seekord olin ässitaja esimest korda mina kuna mul üks kolleeg rääkis kuidas ta läheb ja oli nii elevil sellest, et ajas metsa-isu peale. Anne eriti vast ei puigelnud ja oli kohe nõus, lihtsalt teatas, et ta ei ole trenni teinud üldse ja vist ei jõua väga kiiresti liikuda,
Hästi, mõtlesin mina, ongi tore, saab rahulikult metsas jalutada. Mõeldes samal ajal, et sellist dialoogi oleme me iga kord pidanud ja siis ikka 5.30 km tempoga stardist minema pühkinud ja ikka lõpuni ära olnud metsas.
Aga üllatused hakkasid juba varahommikul pihta, sest selgus, et maha on sadanud esimene lumi.

Jee! :)
Seega sai tehtud hooaja esimene lumeingel ja ühtlasi ka aklimatiseerutud. Anne millegipärast lumeinglit ei soovinud teha ja etteruttavalt ütlen, et ma arvan, et see vähene aklimatiseerumine saigi seekord otsustavaks.

Esimene rõõm lumest asendus veidikese murega, sest taevast sadas edasi alla igasugu kahtlaseid asju, sealhulgas ka selliseid, mille kohta eesti keeles isegi õiget  sõna olemas ei  ole. Mis tähendas, et igal pool oli märg  ja külm. Mina isiklikult ei olnud selleks üldse valmis. Kunagi ammu ma vaatasin ilmateadet. aga siis minu arust näitas kuiva ilma ja rohkem ma sellele tähelepanu ei pööranud. Õnneks päris lühikeste pükstega ei läinud :) Aga muidugi polnud mul mütsi ega kindaid ja riided olid ka kõige õhemad võimalikest.

Noh. Alguses ikkagi stardist ära me jooksime, aga see ei olnud 5.30 tempo. Oli umbes 7.00 ja ma mõtlesin, et oo kui tore, selle tempoga ma mõnda aega pean vastu küll. Kohe, kui ma olin selle ära mõelnud, lendasin algatuseks metsavahel kõhuli :) Ja üsna pea ütles Anne, et nüüd ta ei viitsi rohkem joosta, millest mul oli veits kahju kuna mu enesetunne oli tegelikult väga hea. Aga edasi siis valdavalt kõndisimegi, mõned lühikesed sörgijupid tulid ainult sisse ehk siis tempo oli väga-väga rahulik. Punktid olid keerulistes kohtades ja kaht punkti otsisime päris kaua taga. Läksime valesti ja siis tagasi ja siis jälle uuesti ja.. noh, esimest korda oli mul kaasas kompass ja paar korda me suuna selle järgi paika vist isegi saime, kuigi enamus kordadest käratas Anne, et "pane ära see lollakas kompass, see on kasutu!"  :) Ausõna, mina ei tea, mille järgi ta nendes kohtades orienteerus, sest mina isiklikult ei oleks mõnes kohas ka parimat fantaasiat  kasutades osanud arvata, et me oleme kuskil teel (nagu ta väitis), mis võiks ka kuhugi viia (mida ta ka väitis ja mis lõpuks osutus ka õigeks). Ühtlane võsa oli mu jaoks, aga Anne meid sealt igatahes välja tõi. Umbes 3 tunni pealt vist Anne hakkas ka rääkima, et hakkame vaikselt tagasi minema. Aga kuna mul oli kõik hästi, siis ma ei võtnud seda ka eriti tõsiselt esialgu.
Mul oli tegelikult täitsa tore, polnud väsinud, kuskilt ei valutanud, aastaajad vahetusid nii kiiresti, vahepeal oli ilm isegi ilus ja oli ka idüllilisi kaadreid

Muidugi oli ainult jõlä külm, sest ega see lumi igalt poolt ära ei sulanudki, vahepeal sadas seda isegi juurde, see tähendas, et puude otsast muudkui tuli teda alla ja niitmata heinapõlde ületades oli ka kõike muud kui palav. Vahepeal ma jooksin veel täiega sisse okastraati, mis oli oi kui kibe ja äestas 20 cm nahka sääreluult, siis natukeseks võtsime tempot veel maja ja siis mul hakkas ikka juba korralikult külm, mis pärast kaht korda  jõe läbimist (umbes poole reide oli vesi)  millegipärast taandus. Annel oli veel külmem, lisaks tekkisid veel mõned hädad ja nii me esimest korda elus otsustasime, et lähme lihtsalt ära. Hea küll, Anne otsustas, mina siiski lahkusin areenilt pisukese kahjutundega, sest ma oleks tahtnud ikkagi lõpuni metsas olla, samas survestama ka ei hakanud, sest ei tahtnud vastutust võtta ja olukord tundus mõttetult riskantne.

Olime metsas 5 tundi ja tagasi vaadates on sellel muidugi rohkem positiivseid kui negatiivseid külgi. Esiteks 5 tundi on meeldivalt paras aeg, et pole vaja pikalt taastuda sellest, teiseks oli ikkagi külm ja hetekel hoian veits hinge ikkagi kinni, et ei jääks haigeks, 8 tunniga sellises tempos (ja krt nii nagla riietusega) oleks see olnud ilmselt vältimatu. Jutud said räägitud ja aju sai veits hapnikku peale, nii et kokkuvõttes on kõik hästi. Läbisime 22.5 km, valdavalt võsas, aega läks 4.57 ja mu keskmine pulss oli 118, mis siinkohal ei ole märk üliheast vormist vaid pigem sellest, et oligi päriselt külm.
Vot.
Nüüd võiks seda lund natuke rohkem peale visata.