BT4 Hea uus aasta!

Lõppenud sporsdiaasta kokkuvõte ka veel tegemata. Polegi neid numbreid väga niimoodi sel aastal vaadanud, sest ega seal õigupoolest ei olegi midagi vaadata. Fookus oli paranemisel ja selles mõttes võib aasta lugeda küll õnnestunuks. Ühtki uut vigastust ei saanud ja vanadega on hetkel hästi. Sirgjooneline järeldus võiks olla, et kui sa midagi ei tee, siis sinuga midagi hullu ei juhtu ka. Samas on raske ka midagi igavamat ette kujutada kui nukra näoga lakke vaatamine, eksole.

Aastal 2019 jooksukilomeetreid kokku paramparapaa.. 127! :)

Viimati oli mul nii kehv jooksuaasta aastal 2009, a noh, loeb ikkagi see, et aasta lõpuks ma sain joosta täitsa vabalt. Kõige rohkem kilomeetreid  ehk siis 41 jooksin novembris. Jaanuar- märts null ja siis on veel neli kuud sellised, kus sai joostud  4-6 km terve kuu peale.
Aga aasta lõpus ma panin ikkagi esimest korda jala joonele ja jooksin ära ühe vahetuse teatemaratonil ehk siis miski 8,4 km  või mis ta oligi. Ja kui ma sinnani ei olnud aasta jooksul ühtegi kilomeetrit alla 7 minuti jooksnud, siis seal ma jooksin nii, et kopsud väljas ja kesmine kilomeeter tuli koguni 6.11. Sealjuures esimese kilomeetri jooksin isegi 5.25 ja teine kilomeeter oli ka alla 6 minuti, aga siis jõud rauges :)
Kuna mul polnud aimugi, et ma suudan siiski teha nii kiireid liigutusi hetkel, tegi rõõmu küll, et polegi lugu nii kehv. Ma ei taha väga öelda, mida ma pärast seda jooksu esimesena mõtlesin. Aga ma ütlen, et kõik lihased valutasid kolm päeva pärast seda, mis ilusti reaalsusse kohe tagasi tõi.

Suusakilomeetreid sain kokku aastal 2019 närused 270, mis võib olla ka viimase kümne aasta kõige väiksem number, aga vist siiski ei ole ka, sest kui parasjagu lund on olnud, on mul ilmtingimata midagi muud häda olnud. Samas praegu võiks muude komponentide pärast suusad vabalt suitsema tõmmata, aga ei tule seda lund ju kuskilt otsast. Detsembris ma suusatasin näiteks kokku 47 km, kõik Jõulumäel, eelmise aasta lumel ja lakkamatus vihmasajus. A noh, parem ikka kui päris null ja jube kift et inimesed viitsivad niimoodi vaeva näha ja möllata asja pärast, mis ratsionaalselt võttes kuidagi mõistlik ei ole.
Ühesõnaga sellest ei ole üleüldse midagi rääkida, välja arvatud võibolla detail, et ma ei võtnud esimesel korral ühtegi suusakeppi kaasa kogemata, sest ma teadsin, et kõik mu suusad on Pärnus, a Pärnus selgus, et suusakepid kõik on jällegi Tallinnas. Kuna igas  korralikus garaažis ikka midagi asenduseks leiab, siis nii ma sõitsin kellegi lapse suusakeppidega, mis olid umbes 20 cm liiga lühikesed. Oli veits imelik, aga ega eelmise aasta lume peal suusatada on iseenesest juba imelik, nii et lihtsalt oli ainult natuke rohkem imelik kui muidu oleks olnud.

Rattaga sõitsin kokku 673 km ja vot see omakorda on imelikum kui kõik muud imelikud asjad kokku. Aga sellest ma juba rääkisin.

Ja ongi kõik. Alguses mõtlesin, et kirjutan, et olen jube palju käinud dünamilises venituses sel aastal, a kui statistikat vaatasin, selgus, et 9 korda aasta jooksul ja ei ole nagu eriti palju. Selgus, et tegelikult olen ma isegi rulluiskudega rohkem sõitmas käinud, kuigi ma ise mäletan hoopis teistpidi.

Põhimõtteliselt on nüüd suusahooaeg ja mul on muidugi igasugu vahvaid plaane tehtud, natuke rohkem ja vähem hulle, aga kus kurat mu lumi on, ahh?! Ja et ei oleks liiga lihtne suusatada, kui lumi lõpuks kunagi ikkagi tulema peaks, sõin ma jõulude ajal igaks juhuks mitu kilo juurde kah suurest kurvastusest, et lund ei ole. Täpsemalt siis novembris +2 ja detsembris veel + 2. Juhhei!

Kusjuures ma ei mäleta, et kogu mu suusatatud elu jooksul üldse nii mõttetut talve oleks varem olnud.
Ja kui ma saaks iga kord ühe euro, kui keegi (kahju)rõõmsalt hõikab, "noh, ei suusatagi vä?" võiks varsti töölt ära tulla.