Valed otsused

Laupäeva õhtuni veel mõtlesin, kas minna või mitte minna. Igaks juhuks õhtul tahtsin suusad lasta ära määrida, et eks siis hommikul vaatab. Ei õnnestunud kuskil vahele pressida oma suuski. Noh, et stardis ka saab ju määrida, kui minek on.
Hommikul läks uni pealt millegipärast 7.29 ja vaatasin, et jõuan ilusti. Kodus kohmerdasin ka muidugi kaua, aga ajavaru oli minu arust piisavalt. Ma muidugi sellega ei arvestanud, et Narva maanteel on remont ja et Lääne-Virumaal pole ühtki teeviita seal, kus neid vaja oleks. Ja et kaardilugejana olen ma leebelt öeldes kehv. Ühesõnaga lõpuks oli seis selline, et tuli kõvasti ketsi anda ja nibin-nabin 10.55 jõudsin registreerima ja kui stardipauk käis, olin juba üsna lähedal stardipaigale. Tegelt oleks pidanud laskma rahulikult suusad ära määrida ja 10 mintsa starti hiljaks jääma. Aga mõtlesin, et 12 km peal saab äkki miskit määrida. Reaalsus oli see, et seal sai ainult juua. Siis mõtlesin, et sõidan nii palju kui viitsin ja tapma ei hakka ennast.
Noh, määrimata suusaga värskel lumel vabatehnikat sõita polnud üldse lõbus. Esimesest meetrist peale pidi punnitama. Km ajad ei olnud üldse kõige kehvemad, aga igasse tõukesse läks nii palju jõudu, et toss oli varsti väljas. Suure osa maast sõitsin paaristõugetega klassikajäljes. Algul oli kergem, pärast oli see ka raske. Need kaks ägedat kurviga laskumist olid muidugi mõnusad, sest kiirust ei olnud ollagi ja tänu sellele jäid luud murmata ja suusad terveks:) No punnitasin oma 25 km ära ja siis ei viitsinud rohkem. Selg jäi kuskil 20. km peal valusaks ikkagi, siis hakkas käsi veits tunda andma ja lõpuks põlv ja polnud erilist motiivi pingutada. Tähtsad stardid alles tulemas. See jalad harkis suusatamine pole ikka minu stiil. A noh, vähemalt sai proovitud. Oleks veits parem päev olnud, oleks korraliku aja saanud. Või siis et oleks lühikesele distantsile kirja pannud, oleks saand ka täitsa talutava finišiaja. Oleks. Poleks. Noh, supp oli seal hea ja vähemalt sai Nõmmele-Piritale- Järvele vahelduseks teist rada proovida. Rada oli muidu kift ja võiks sinna teinekordki minna. Klassikajälg oli korralik ja oleks võinud vabalt klassikasuusaga minna.
Kokku siis täpselt 25 km, keskmine pulss 163, max pulss 180, aeg 2.36.

Ühesõnaga hea näide sellest, kuidas ei tohiks maratoni sõitma minna. Ettevalmistus puudulik. A noh, tühja kah. Sai kallis trenn ja üks kogemus jälle juures. Alutagusele hetkel väga ei kisu. See varane ärkamine ja teise Eesti otsa kolistamine ei ole üldse mõnus. Aga ma jõuan umbes 10 korda ümber mõelda veel.