Kui vahepeal ei olnud nagu üldse kirjutamise vaimu peal, siis nüüd pole tükk aega keegi survestanud ja on kuidagi jälle siuke tunne, et täitsa tahaks kohe kirjutada. Nagu üks tuttav keka õps ütles, et kui ta tahab, et lapsed teeksid mingi kiire spurdi, siis ütleb, et jookske sinna postini rahulikult, kiiresti pole vaja. Siis on kindel, et läheb võidu spurtimiseks. Novat inimene tahab teha ikkagi nii nagu tahab, mitte nii nagu peab või keegi ütleb, et võiks.
Üsna omapärane aasta on olnud. Kui mingeid mahlakamaid ja sealjuures presenteerimist kannatavaid palasid välja otsima hakata, siis ühtteist siiski leiab ka.
Nii. Jaanuaris tegime me sõbrannaga ekspromt nädalalõpu Vuokatti suusatama kuna lund ei tulnud vaatamata suurtele posimistele ja loitsudele millimeetritki ja inimene peab ikkagi suusatama saama, kui tal on vaja. Koroonat ei olnud siis küll veel leiutatud, aga ma jäin enne seda reisi mingisugusesse pre-koroonasse ja põhimõtteliselt hooaja ainus normaalsel lumel suusatamine oli selline suusakeppide najal haigena tuigerdamine meeldivalt soliidsetes miinuskraadides. Siis kui Eestis tuli maha lumi lõpuks kolmeks päevaks, olin ma parasjagu Pariisis hoopis ja sain pooltelt sõpradelt lumest ja suuskadest südamekeste ja kahjurõõmsate allkirjadega pilte kümnete kaupa. Nii nunnu. Noh ja siis tuli koroona, mis jättis ära mu ainsa kindlalt planeeritud suusamaratoni. Ühesõnaga suusahooaeg sai ikkagi olla hullem kui kunagi varem, kuigi seda oli peaaegu võimatu uskuda.
Koroona ajal hakkasin ma hästi ettevaatlikult tütrega jooksmas käima ja võimlesime tublisti, sest tundus ikkagi üsna debiilne täiesti tervena 24/7 korteris passida. Vaevalt jõudsin mingisse enamvähem minimaalsesse jooksuvormi, kui jalg hakkas tunda andma, mille peale ma ehmatasin kaameks ja rohkem ei jooksnud meetritki, a no siis oli juba soe ja valge ja muud trennid ka avatud, nii et sai sujuvalt vahetada ühe ala teise vastu välja.
Suvel tegin igasuguseid asju, sealjuures sõitsin ma esimest korda sel aastal rattaga 1000 km. 1000 jah, mitte 100, minestage nüüd, vat. Kusjuures ma sõitsin mingi virtuaalse rattaralli lühema distantsi ära ja lisaks käisin esimest korda elus rattamatkal Lõuna-Eestis, kus ma uhasin Haanjas 340 kiltsa rattaga. Rattamatk ise nõuaks tegelikult eraldi postitust, aga noh las best of jääb ikkagi kuskile õlle kõrvale, eks :). Igatahes ei kukkunud ma Haanjas ennast rattaga sodiks ja ma sõitsin sealt mägedest 50 kiltsa tunnis alla nagu naksti. Küll aga kukkusin ma Meenikunno rabas, kus ma sõitsin esiratta laudteel kahe laua vahele kinni ja lendasin üle lenksude näoli pehme sambla peale. See, kes mu seljataga sõitis, ütles, et olevat olnud 10 punkti vääriline kukkumine ja et kui ta kunagi elus peaks kukkuma rattaga, siis ta tahaks just samamoodi kukkuda.
Sellegipoolest pidin ma pärast natuke jalga ravima ja seoses sellega pidin tegema ümber augusti plaanid kõik. Alguses ma plaanisin ikkagi Bontidega sõita Tartus 42 km rulluisumaratoni, a pidin selle korrigeerima ümber rullsuuskadeks ja sõitsin hoopis Saku tee peal, kus asfalt on sile ja tõuse pole. Metsik teipimine eelnes sellele üritusele, a läbi ma selle ikkagi lükkasin, kuigi väljas oli mingi 30 kraadi kuuma ja kõik meie joogipudelid varastati ära. Vahepeal istusime ikkagi pingil ka mõlemas sirge otsas ja puhkasime jalgu. Selles mõttes see virtuaalvõistlus on ikka jama ja pool asja on puudu. Paraku just see pool, mis elevust ja emotsiooni tekitab, niisama trenn on ikka trenn. Medali üle ei tundnud ma vähimatki rõõmu. Mõtlesin, et rohkem neid virtuaalasju ei tee. Sama hästi võiks niisama stopperiga metsas trenni teha ja trenni lõpus 20 euri prügikasti visata.
Praegu mul on tunne, et ma olen leidnud mingid salarelvad, kuidas jalg koormusele vastu peab. Või noh, tegemist on spordi mõttes siiski aabitsatõdedega, milleni jõudmine on mul väga keerulisi ja valusaid teid pidi läinud. Põhiline pusimine on just näiliselt kõige lihtsamate asjade kallal. Kõige suurem probleem ongi, et pole aega ja pole kannatust. A samas ma olen aru saanud, et mõlemad on kuskilt ikkagi leitavad hea tahtmise korral. Töö käib.
No comments:
Post a Comment