Tartu

 Nii. :)

Millegipärast oli mul väga vaja joosta esimene jooks just täpselt seal, kus ma jala ära lõhkusin ehk siis niimoodi vaba käega Tammsaarele viidates: mida inimene teeb, kui ta on kaotanud sihi- läheb tagasi algusesse.  No esialgses ideaalses plaanis muidugi oli see umbes nii, et ühtlasi võiks joosta ka 10 km isikliku rekordi. Vähemalt sellise kontseptsiooniga ma spetsiaalselt harjutama hakkasin.

Kui algusest peale hakata, siis jooksuplaani lasin teha endale 31.augustil, sest siis mul tuli järsku tunne, et nüüd või mitte iialgi. Esimese nädala lõpus tegin esimese pikema jooksu ja see oli nii vaevaline, et  mõtlesin, et aisajumal, kuskohast see pool tundi aega küll maha peaks tulema ja täitsa ulme, et ma üldse nii kiiresti kunagi joosta olen jõudnud. Aga samas jalg elas selle ilusti üle, nii et treenisin edasi ja eesmärgi tõmbasin natuke allapoole, et üritaks joosta 59.59, kuigi ma sain aru küll, et see ka eriti reaalne ei olnud, a no see oli piisavalt hea eesmärk, et kannatas kõik trennid ära teha ilusti ja sundis ikkagi pingutama.

Kolmandal nädalal tegin ühe sellise trenni, kus hüppasin ja jooksin treppidelt üles ja alla ja seal sain  veelkord kinnitust, et põhiline vigastus on ikkagi mu peas ja kui ma haigele jalale ei mõtle, siis võin ma teha igasuguseid asju. Sain hüpata edaspidi ja tagurpidi ja üks külg ees ja teine külg ees ja mitte midagi ära ei lagunenud. Paar päeva hiljem sain lõpuks joostud ka esimest korda ühe kilomeetri alla 6 minuti, ok see oli 5.58, aga ikkagi alla 6! Samas kolmanda nädala pikk jooks oli jälle selline, et mitte mingit märki sellest, et võiks ligilähedalegi tunnile joosta, minu arust küll ei olnud.

Neljandal nädalal jooksin ühes trennis juba kolm kilomeetrit alla 6 minuti, a need olid niimoodi ühe kaupa ja pikkade pausidega, samal ajal silmad pahupidi õhku ahmides. Päris 200 pulss ei olnud, a üle 190 oli küll korduvalt :) Ja selle teadmisega ma Tartusse läksingi, sest aeg sai otsa. No, et ma tunniga ei jõua, see oli selge, aga kui palju üle läheb, see oli enda jaoks küll huvitav. Samas oli neljandal nädalal ka üks siuke trenn, kus ma oma arust jooksin mõned kiirendused, aga kuna jalg oli nii kange mingist eelmisest trennist, siis see oli täpselt nagu et vajutad lülitit, aga midagi ei juhtu. Nii et kogu aeg alla-üles virrvarr ja see lõi suure pildi täitsa segi.

Esimest korda mõtlesin ma kaks päeva enne starti, et a mis siis saab, kui läheb samamoodi kui eelmine kord, aga ma lõpuni seda mõtet ei mõelnud. Stardieelsel hommikul käisin ma hommikul  kl 7 jooksmas ja tagasi tulles esimest korda oli mul jalg valus üle pika aja. Siis mul ikkagi kergelt hakkas sees keerama ja terve see viimane päev ma üritasin aru saada, kas mul päriselt ka jalg  valutab või mul on lihtsalt närvid läbi.

Tartu. 

Tartusse jõudsime kohale 2 tundi enne starti, mis oli iseenesest tore kuna ma kogemata olin õele kirjutanud, et ta tuleks mulle kl 13 finišisse vastu, sealjuures mainimata, et start on kl 14 :) Ühesõnaga sai seal lobisetud ja kaasa elatud ja ei olnud aega igasugu lollusi eriti kokku mõelda. Mul oli tehtud strateegiline plaan, et jooksen esimesed 2km ajaga 6.30/km ja siis kus alles vajutan seal silla peal, kus linna poole tagasi keerab. Tegelikult jooksin ikkagi esimesed 2 km 6.00 enamvähem, sest kõik oli okei ja niigi oli tunne, et on varu küll veel. Nooh.. see Annelinna sild oli ka tegelikult alles 4,5 km peal, kuigi minu arust on ta varem küll eespool olnud, aga no hea küll siis. Sealt tagasi keerates ma sain aru, et ega juurde panna pole tegelikult tuhkagi. 5 km märgi juures näitas kell 30.01 ja siis ma hakkasin ootama seda kohta, kus ma päriselt enam ei jõua. See koht tuli umbes 6 km juures. Päris sellist hetke ei olnud, et kohe üldse enam ei jõudnud, aga tunni aja graafik libises käest ja edasi oli juba täitsa stressivaba jooks. Muidugi ma jälle mäletasin, et sealt pöörde kohast on ainult sile maa, sest rada läheb ju jõe äärest. Tegelikult seal ikka tõusis nii, et vähe polnud ja iga meeter ülespoole joonistas selle hõreda jooksuvormi reljeefselt välja. See on nii imelik, et tõusud ununevad.

Igatahes jõudsin ma joosta lõpuni, kell näitas 1.02 ja kõik jäi terveks. Jess! :) Siit on hea edasi minna, ainult et hetkel mul puudub visioon, et kuidas ja kuhu siis täpsemalt.