Rahulikult. Rahulikult.

Niisiis sai jälle selgeks, kui lihtne on ületreenida. Pulss, vererõhk ja kehatemperatuur olid 4 päeva kaugel allapoole igasugust normaalsust. Tööl käisin, ülejäänud aja vedelesin diivanil, kätt ega jalga liigutada ei jõudnud. Kõige madalam pulss, mis mul pärast tööpäeva näha õnnestus, oli 48 ja kõige madalam vererõhk, mis õnnestus mõõta oli 85/51. Vot.
Igatahes olen ma nüüd jälle inimese nägu juba mõnda aega ja tasapisi olen liigutanud ka. Esimene nädal ei teinud mitte midagi. Arstiga konsulteerisin igaks juhuks ja lubasin rahulikult liigutama hakata. Teine nädal tegin kaks õhtut lastega väikest lihastrenni kodus ja tundus, et kannatab teha küll.

Reedel käisin jõusaalis, kus muu hulgas näppisin elus esimest korda skiergomeetrit ja mulle kohaselt ilma pikema sissejuhatuseta kütsin kohe world skiergo sprinti elu eest. Ausalt öeldes olid mul juba peale soojendust käed väsinud. Kilomeeter sprinti oli palju keerulisem, kui ma endale seda ette kujutanud olin. 200 meetri peal olin juba suht küpse, aga kuidagi ikka kannatasin ära. No igatahes aeg läks lukku 5.02 ja mul oli tunne, et kukun sinnasamasse ümber. Kusjuures huvitav oli see, et valusaks ei jäänudki mitte niivõrd käed vaid hoopis reie tagumised lihased. Käed jäid valusaks alles järgmisel päeval.
Ühesõnaga käed on endiselt nõrgad ja sprint las jääb ikka noorematele.

Esmaspäeval käisin Lillepis rullsuusatamas. 1.40 kokku sõitsin ja keskmine pulss oli 142 nii et igati vinks-vonks. Treeneriks oli seekord Kristel. Rada oli üllatavalt puhas ja kuiv. Kahtlustan, et rada oli puhastatud. Polnud lehti ega käbisid ega midagi. Ja mis selles trennis oli huvitav, oli see, et laskumisi polnudki nagu Pirital enam, kuigi oli pime ja polnud seal tükk aega käinud. Selline täitsa teistmoodi tunne oli, polnud enam kukkumise hirmu.

Täna hommikul kaevasin kapipõhjast välja tossud ja käisin jooksmas kl 7.30. Nii et reaalis on see ka nüüd järgi proovitud ja täitsa teostatav. Külm ja pime, prr. Unise näoga naabrinaine alles pissitas koera kui tagasi jõudsin. A muidu kui esimene moment välja arvata, oli täitsa muhe joosta. Pulsi viskas algul kohe kõrgeks ja tempot muudkui lasin alla, et pulss normaalne oleks. Tõnismäest üles joostes hakkas pulss jälle kahtlaselt langema, aga siiski jäi kuskile 100 kanti kui tõus läbi sai. Igatahes otsustasin, et homme veel venttisse ei lähe, et päris okei vist ikka veel ei ole, kuigi enesetunne on hea. Teen midagi rahulikumat sel nädalal veel.
Jooks kokku oli 3,4 km ja aega läks 35 mintsa.