Kus siis lumi on?

Niisiis on kuuke kadunud nagu vilksti ja veidi juba pealegi.
Esimene katsetus august välja tulla algas sellega, et paar korda käisin jõusaalis mitme päevaste vahedega. Kõik tundus nagu tipsen- topsen olevat. Pulss oli normaalne, enesetunne hea. Kuna väga hea oli, siis läksin korra venttisse ja punnitasin muidugi silmamunad pealaele, mistõtte pärast trenni kadus pilt eest ja oli selge, et korras pole ikka veel midagi. Ilmselt pani põhilaksu siiski karm saun, kus ma pärast trenni ultrasportlastega liiga kauaks istuma jäin.
Noh ja edasi siis sundpuhkus. Mõned korrad tasapisi olen käinud sörkimas ja imikat tegemas. Sellise eeskujuliku pulsiga. Seda siis umbes korra nädalas. Jõulueelne möll on ise juba arvestatav koormus ja rohkem pole julgenud esialgu. Pool päeva möödub niikuinii vedades lapsi ürituselt üritusele ja kammides kaubandusvõrku. Aga eks jälgib mängu ja tasapisi keerab juurde.
Lund ka pole õnneks, nii et väga hull ei ole see puhkus praegu. Enamasti sajab vihma ja väga ei kisu niikuinii välja aeroobset trenni tegema.

Erilisi plaane ja lootusi algavaks suusahooajaks polegi (tegelikult muidugi on ja päris suured, aga kõik on küsimärgi all hetkel). Selline pessimistlik olek on. Lund ka niikuinii pole, misasja sa siin ikka suure suuga maha lubad. Millegipärast on mul selline tunne, et sel aastal see tali taeva jääbki ja tulebki kuskil eelmise aasta lumel 1 km ringi uhada kevadeni.

Menüü on mul täitsa käest läinud. Ei tule meelde süüa ja kui söön, siis suht ükskõik mida- ühesõnaga vähe, aga ebatervislikult. Kaalu pole juurde tulnud. Kõigub seal 63,5-64,5 vahel.

Nüüd plaanis mõned päevad seapraadi vitsutada ja siis katsetaks uuesti trenniga. Et kas juba kannatab teha.

Vot.