Sunday, February 17, 2013

Tartu Maraton 2013

Ja stardis ma olin.
Ma tunnistan ausalt, et kui Spartast poleks nii palju kõnesid tulnud laupäval, et miks sa juba Otpääl pole ja kuule, me võtame su numbri välja,kuule ma võtan sulle õhtusöögi kaasa  jne jne, siis ma vist oleks mõnusalt Tartus kohvi joonud ja võimalik, et loobunud stardist. Aga organisatoorne pool oli nii kõva, et mul ei olnud seda võimalik teha. Viimased nädalad on olnud väga kurnavad ja ma olin enne starti juba väga väsinud. Sellest masendavast aastast 2012, kui ma olin rohkem vigastatud kui terve, ei taha üldse rääkida. Noh, seis pold kiita, ütleme nii.

Tartuse ma liikusin ühistranspordi ja kolme lapsega, mis tähendas, et seda väiksemat, pidin ma üksjagu palju süles tassima. Autoga pärast maratoni tagasi sõita ei tahtnud, sest teada on, kuidas uni ründab. Seega siis ühistranspordi kasuks otsustatud.

Kui ma stardis suusa maha panin, siis teadin kohe, et mul on väga hea suusk. Pidas ja libises nii nagu vaja.  Kuskil 30. km kandis hakkas pidamine veits kehvemaks minema tõusudel, siledal maal oli lõpuni väga hea.

Kohe esimsel laskumisel sõitis üks neiu mulle diagonaalis sauhti küljelt sisse, mistõttu ma kukkusin täispikkuses paremale küljele ja tõmbasin maha veel neli suusatajat. Teisel laskumisel kukkus mu ees korraga neli inimest ja polnud muud varianti kui tagumik maha panna. Nende kahe laskumisega ma kaotasin väga palju kohti ja sattusin juba sinna punti, kus üldse mäest alla sõita ei osata. Mul oli laskumistel sellest pundist oluliselt parem minek, aga mööda ei saanud ja pidin pidevalt hoo maha sahatama. Inimesed kukkusid massiliselt ja sõitsid kepid laiali nii et kahe raja vahelt möödud ei saanud. Väga trügida ka ei julgnd, sest poolikuid suusakeppe vedeles hoiatavalt raja ääres.

Kuskil 15. km tundsin esimest korda, et tõusudel on raske. Ja läks iga tõusuga järjest raskemaks. Ja need tõusud ei lõppenudki ära, muudkui järgmine ja järgmine ja järgmine. Eelmine kord nii palju tõuse küll ei olnud. Aga siis ma olin korralikult terve talve venttis ka käinud.

Kui poolel maal kell kinni läks ja joogipunktist minema sõitsin, oli täis tiksunud aeg 2.55. Selleks hetkeks olin kindel, et ei sõida alla 6 tunni. Mis sest, et teine rajapool on kergem, pole veel juhtunud, et jaksan teise poole samas tempos sõita. Lasin veits jala sirgu ka, et niikuinii läind ja enam pole vahet, aga siis tuli veits kergem rajalõik ja 40. km peal avastasin, et hmm, tegelikult võin sõita küll. 50. km vaatasin, et vist tulebki nibin nabin alla 6 ja 60. km sai aru, et ma peaks jalaluu murdma, et üle 6 tunni sõita.

Niisiis üks neist asjadest, mida ma olen mitu aastat plaaninud ja mis on mitu aastat ebaõnnestunud, on nüüd tehtud. Tartu maratoni aeg alla 6 tunni on olemas. 5.42 siis uus isiklik reks. 41 minutit parandust.
On küll hea meel.

4 comments:

  1. no ma eile telekast kuulsin mitu korda, et teine pool on allamäge minek ja paaristõugetega puhtalt läbitav:) ja kui sa nii edasi jamad, siis on mu parim tulemus varsti ohus ja sellist häbi ei tahaks küll üle elada:D

    ReplyDelete
  2. siis marss trenni! kindlasti ei olnud see mu viimane sõna Tartu Maratonil.

    ReplyDelete
  3. Tähendab, olgem nüüd ausad, starti oleks sind ikka pekstud! Sa nagu tõesti arvad, et ma oleks sul lasknud aktiivselt süümepiinu tekitamata hommikul sisse magada? Naiivitar! Ma olin küll magamata ja ehk kerges pohmakas, kuid mitte parasjagu laua-alla-lääpa joonud positsioonis.

    ReplyDelete
  4. Ma ei mäleta, et oleksin eelmisel aastal nii palju kukkumisi näinud(ja neis osalenud), kui sel aastal. Lihtsalt sõideti jalust maha.
    Erakordselt tugev kambavaim vist, mis sundis külg külje kõrval ühte hoidma :)

    ReplyDelete

Läks nagu alati

Pakkumisi pole mõtet rohkem teha, sest hetkel on selge juba, mis õige vastus on (ülearune on vist lisada, et tegelikult on seda ka kõige roh...