Tuesday, March 12, 2013

Vist sai suusatatud selleks aastaks

Pärast Tartu Maratoni läheb ainult allamäge.

Tippvorm oli rihitud nädalavahetuseks pärast TMi. Paraku jäi Finlandial startimata siiski sel aastal ja see tekitas sellise vastiku frustratsiooni tunde. Tegin küll kohe ka plaan B, aga selle hääletas treener maha. Läks käiku plaan C. Ehk siis ei teinud mitte midagi (ok, kaks korda olen kolme nädala jooksul jõudnud suusatama ja ühe korra venttisse, aga see ongi põhimõtteliselt null ju).

Kui ma järgi mõtlen, siis Tartu viimastel tõusudel andis mul kergelt põlv tunda juba, kuid siiski korraks vaid ja pärast finišijoont ei olnud midagi enam. Eelmise nädala alguses kiirustasin trenni ja panin libedaga joostes korra põlve maha (laps oli ka süles, et ikka kukkuv mass suurem oleks). Algul ei olnud midagi, aga tasapisi hakkas tunda andma järjest rohkem. Haanja maratoni mõtte kriipsutasin vist neljapäevaks juba maha. Pärast laupäevast trenni läks valu päris hulluks. Pühapäeval ja esmapäeval oli olukord veel hullem.

See põlvevalu on mulle väga tuttav ja ma olen suhteliselt kindel, et tsüst on põlves jälle tagasi. Lihtne asi, aga kuradi ebameeldiv, sest see tekib mul kuskil lollis kohas, lihaste vahel. Täna tahtsin arstile aega panna ja öeldi, et helistage1. aprillil, siis hakkame juuniks aegu panema. Esimene tasuline aeg on kuu aja pärast. Dziisus kraist, ma ütlen. Ikka jube hea tervis peab olema, selleks et haige olla. Tuntud paranoilisena ma igat arsti oradega oma jala kallale ei taha lasta ka. Aga kuu aega oodata on täiesti võimatu.

Ühesõnaga tuleb jälle välja mõelda, kuidas saab, kui kuidagi ei saa. Ja kuidagi kindlasti saab. Alati saab.

Ahsoo. Kaalul nägin ka eile hommikul selle talve suurimat numbrit. Õõh. Peaks tegema midagi.



No comments:

Post a Comment

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal ...