Sunday, March 24, 2013

Gaas põhja

Suusalaagrist tulles oli mott kohe laes ja elu ilus, eks. Õigupoolest olid liikumapanevad asjaolud hoopis see, et ma nii palju maha jäin lühikese maa peal teistest, et ma laagri videot vaadates sain aru, et tuleb ikka kõvasti kaalu langetada ja et pärast laagrit esmaspäeva hommikul nägin ma selle talve suurimat numbrit kaalul. Päris 70 ei olnud veel, aga palju puudu ka ei olnud. Okei, ütleme siis välja, et 69,8. Ühesõnaga otsustasin, et aitab naljast ja nüüd ma hakkan tõsisemalt tegelema selle asjaga.

Teisipäeval panin kohe jõusaali ja lammutasin seal hoolega.
Neljapäeval käisin hommikul kl 7.15 Pump FXi trennis. Pole varem kunagi seal käinud ja tuleb tunnistada, et täitsa vahva trenn oli. Algul oli plaan, et teen tühja kangiga, aga kui ma vaatasin, kuidas teised kettaid lükkasid kangi otsa, tundus imelik ja panin ka natuke. 5 kg. No päris mõnus oli. Selja jaoks kästi juurde panna raskusi ja ma ei julgnd rohkem panna kui 2 kg, aga sain aru, et tegelikult oleks võinud panna veel. Selja ja jalgade harjutused jäid vast tiba liiga kergeks selle raskusega. Aga käed väsisid küll ära. Ikka veits teistmoodi harjutused kui siiani tehtud ja andis ikka tunda. Muidu oli selline kerge trenn, sest seal polnud vaja hüpata ja pärast tööl ka uni peale ei tulnud. Täitsa plaanin edaspidi (kui mul veel kunagi nii vara uni ära läheb) ka sattuda sinna.

Laupäeval siis Sparta Rogain. Noh, me, kaks udu, mõlemal põlv haige, ronisime ikka starti. Ilm oli ilus, tuju hea. Põhimõttelislt oli stardis kaks valikut - linna või metsa. Me valisime metsa, sest 1)linnas on asfalt ja hoidsime põlve 2) linnas on libe ja me oleme mõlemad kukkumise maailmameistrid 3) no mida huvitavat seal Nõmme tänavates ikka niiväga on. Mets tundus põnevam. Ja oli hea valik kah. Enamus aega sai mööda rada joosta ja metsarajad ei olnud jääs. Punktide saamisks pidi muidugi põlvili lumes ka sumpama, aga mitte nüüd ülearu pikalt.
Minul oli väga tore. Eks ole ju talvel neid pikki välitrenne ikka tehtud ka talvel ja mingit värske õhu mürgitust vähemalt ei tekkinud. Üllatuslikult jaksasin ka mingis rahulikus tempos kenasti sörkida. Aga Annel oli seekord raske. Tänu sellele ma ei mõelnud seekord kordagi, et miks ma siin olen ja et siia ma suren. Kohe tore oli, noh.
Läksime seekord ilma plaanita metsa. Üle kahe punkti ette ei planerinud ja väga hästi tuli välja võistlus. Võsa ei olnud kuskil ja ujuma ka seekord ei pidanud. Jalad olid siiski põlvini läbimärjad. Jook ka ei külmunud ära, see oli ka meeldiv. Viimase tunni pidime küll kõvasti ketsi andma, sest läks kiireks. Tagasi tulime mööda Vabakat ja tegelikult Vabakal jääd ei olnudki ja sai ilusti joosta seal. Järve Selveri juures Anne ütles, et paneb kohe pildi tasku ja  siis kõndisime veel väikse lõigu. Kuna aeg pressis peale, siis ikka utsitasin jalad alla võtma ka panime lõpuni ära. Ise veel mõtlesin, et näed, seekord ei olnudki erilisi seiklusi. Ainult korra sai üle mingi aia ronitud.

Ja siis, meeter enne finišit, kukkus Anne sellili. Ja nii kapitaalselt, et hingest kinni ja näost valge. Ma esimese ehmatusega mõtlesin, et nüüd on raudselt kiirabi laks. Aga püsti ta ennast ajas ja finiši jõudsime ära piiksutada enne kui 4 tundi täis kukkus. Noh, hüppeliiges oli paistes mis jube, kuigi kõrvalt vaadates oleks panustanud hoopis peapõrutusele. Igatahes spordiga on jälle tükiks ajaks kööga. Selline nukker lõpp siis ilusal võistlusel.
Tulemus tuli ka korralik, sellega olime mõlemad väga rahul. 60 punkti saime, NN klassis 9. koht ehk siis esimese poole sees, mis on meie kohta ikka tubli esitus. Aga orienterumisvigu ei teinud seekord (Anne ei teinud, mina endiselt jooksen, kaart valepidi käes ja tuhkagi aru ei saa, aga selle eest leidsin seekord punkte päris kiirelt) ja rajavalik õnnestus ka minutilise täpsusega enamvähem.
Nüüd siis ainult hoogu vaja üleval hoida ja jooksmisle rohkm keskenduda. Põlv laseb joosta ilusti, sellega probleemi ei ole. Olen trennides ka sel nädalal ainult otseliigutusi püüdnud teha põlvega ja niimoodi pole häda midagi.

No comments:

Post a Comment

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata. Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta...