Monday, March 18, 2013

Suusalaager

No jõudsin siiski tõdemuseni, et kui on piisavalt teipi, haisvat kreemi ja tahtmist, siis saab suusatada küll.
Ja vedasin ennast suusalaagrisse kohale. Mõtlesin, et sõidan ainult klassikat ja hoian jalga. Klassikaliigutus (ja igasugune muu otseliigutus) on okei.

Mingitel segastel asjaoludel pakkisin igaks juhuks vabatehnika suusad ka kaasa. Aga plaan oli kindlalt mitte võistelda. Kohale jõudes oli mu nimi stardiprotokollis enne kui ma arugi sain mismoodi see juhtus.
Algatuseks toimus paarissprint. Minu jaoks oli ikka päris hull. Ikka enamvähem kapsad välja sõitsin, aga kaotust teistele võib mõõta kalendriga. Esiteks ei ole ma ühtki kiiret liigutust teinud eemm.. ma ei mäletagi mis ajast saadik. Igatahes väga väga kaua. Terve talv olen viilinud edukalt kõrvale suusateisipäevakutest, kus ma tegelikult oleks pidanud käima ja võistlema. Kõigepealt sellepärast, et mul teisipäevad on kõik kinni ja ei ole kuidagi olnud tahtmist ka väga pingutada ja lõpuks oli tunne, et ah, niikuinii ei jõua ju. Vigastuse hirm oli ka nii suur, et tundus kindlam rahulikult hooaeg ära tiksuda ja mitte rapsida. Ühesõnaga läks liiga rahulikuks suure hirmuga.
Ja teiseks ega ma ei oskagi neid lühikesi distantse sõita. Ikka enamvähem üks käik on, vahet pole, kas 700 meetrit või 40 kilomeetrit, tempo eriti ei erine :) Selles suhtes on arenguruumi kõvasti.
Noh ja see võistlus täpselt seda tõestaski, et kui trenni ei tee, siis ei jõua ka. Selles mõttes oli kõik korras.

Vabatehnika võistluseks sain alla edevad suusad, aga sai kinnitust veelkord fakt, et ega suusad ei sõida :) Aga suusk oli nii hea, et mul oli tegemist, et üldse püsti seista. Keha pole harjunud nii kiireid liigutusi tegema ja juba stardisirgel pidin sellili käima peaaegu, sest ei jõudnud suuskadele järgi :) Aga oli ikka teine tunne sõita küll kui suusk libiseb. Ikka suur vahe on suusal ja suusal.

Matkatud sai ka mõlemal päeval veidi suuskadega. Ilm oli ilus ja tuju hea. Nalja sai ka palju. Nagu ikka.
Selline positiivne energialaks.

Põlv pidas vastu ilusti. Valutama hakkas siis, kui juba pärast laagrit Valgehobusemäel päris suusatajaid vaatamas käisime. Aga ka mitte hullusti vaid väga tagasihoidlikult. Ja täna ka väga hull ei ole, aga eks ta läheb hullemaks, kui ülevamad emotsioonid vaibuvad. Eks näis, mis seis on nädala lõpuks. Laupäeval nimelt tuleb suure pauguga avada jooksuhooaeg ehk tossud jalga ja 4 tundi rogaini pauhti, ilma pikema sissejuhatusta. Muretsen põlve pärast. Aga rohkem vist isegi sellepärast, et pärast seda, kui see kari rogainijaid Tallinna metsa all ära möllab, pole ühtki suusatatavat rada enam terves Tallinnas. Anne ütles, et ta pole viimasest rogainist saadik ühtki trenni teinud ja lubas, et jalutame läbi. Valetab niikuinii. Teame, teame seda jalutamist juba.

3 comments:

  1. Ma soovitaksin veel langevarjuhüppeid ja slaalomit. Siis peaks põlv kiiremini ära paranema.

    ReplyDelete
  2. ses suhtes see võistkondlik sport ongi jama, et pead ikka starti jõudma, ükskõik mis olekus. Ja täpelt selliste ajade pärast ei ole mul mõtet regada kuskile üritusele, mis toimub mingi poole aasta pärast. Ikka viimasel õhtul vaatad, kuidas olukord on ja siis otustad, kas minna või mitte. Ja teoreetiliselt on siis ka veel võimalik end enne vigastada.

    ReplyDelete
  3. no ei pea ju. see oli ju mingi naljavõistlus, mitte jalgpall :)

    ReplyDelete

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...