Jalad jätkuvalt valutavad

Juuli algas ilusti kahe trenniga:
E jooks+ harjutused+ saalihoki, kokku 2h
T rullsuusk 1h 50 min
ja edasi läks käest ära.
Jooksutrenn oli nii raske, et jube. Esiteks joosti maastikul, teiseks päris palju tõuse ja kolmandaks liiga kiire minu jaoks. Aga jalad algul ei andnud tunda. Alles siis kui kästi kõval pinnasel väike ring otsa teha, oli sammu pealt kõik järsku ja joosta ei saanud. Hüpped jätsin vahele, ei suutnud isegi mitte proovida.
Noh, teisipäeva õhtul oli hädasti vaja kontsaga kingad jalga panna, mis lõppes loomulikult jalavaluga.
Neljapäevaks oli peaaegu okei.
Reedel oli vaja sõita bussiga Viljandisse (ja väike konts oli ka jalas) ja hakkas peale jälle. Võtsin küll Paides juba kingad jalast ja sirutasin jalad ülbelt üle kahe tooli, aga see ei päästnud midagi. Õhtul läks peoks ära, sai natuke tantsitud ja nii, mis tähendas, et hommikul jalad jälle valutasid.
Viljandist sai võetud suund Schillingule. Siis oli juba olukord selline, et kingad lendasid kohe jalast ja kui Kurjam peale tuli, siis esimese osa ajal ma istusin lihtsalt maas, ei jaksanud enam seistagi (loomulikult on netiavarustes ka foto sellest kenasti olemas :) ). Ise veel suur fänn ja pungisõber. Teise poole seisin küll püsti, aga hüpata ja näppu visata ei jaksanud. Vaatasin ainult, et keegi varvastele ei astuks jumala eest :D Täitsa halenaljakas. Aga Kurjam ise oli muidugi väga hea ja ehe. Kogu üritus üldse oli väga kift tegelikult. Selline vintage hõnguline hipivärk, pikituna Emmaljungade ja Velbaumiga.
Kilingi- Nõmmest öösel Pärnu sõites jooksid vastu rogainijad ja natuke oli kahju ikka ka, et ei saanud minna. A no mis sa teed, 12 tundi rogaini ei oleks ma parimagi tahtmise juures suutnud läbida, selles olen ma küll täiesti kindel. Natuke süümekaid võtab maha, et Anne pole ka eelmisest rogainist veel terveks saanud ja talle oli ka tegelikult parem, et ei läinud, kui nüüd ikka aus olla.

Täna hommikul sõitsin Pärnust Tallinna autoga. Valmistusin korralikult, panin jooksutossud jalga ja arvutasin, palju on optimaalne kiirus, et saaks võimalikult kiiresti jala pedaalilt maha ja samas vangi ka veel ei läheks. Õudne, õudne. Linna jõudes jalad niimoodi valutasid, et helistasin paaniliselt kõikidele kodanikele, kes mind kuidagi võiksid osata aidata. Ibuprofenist sai alustatud. Algul tõmbas kohe väga heaks, aga ei mitte kauaks. Tund möödas ja hakkab tasapisi tuttav valupoiss sääreluu kallal krõbistama.
No näis, näis. Loomulikult kõik maailma jalavalueksperdid puhkavad juulis või on nende juurde neli kuud järjekord. Loodame siis, et ibukas aitab. Kontsaga kingad lendavad kõik ahju.
Vot.  Ideid? Soovitusi?