Thursday, October 31, 2013

Tartu Maratoniks 77!


Algselt polnud see küll minu projekt vaid õllesõbra oma, kes siis lubas mitte õlut juua ja 77 peale kaalu alla saada. A kui mina oma suitsuvaba naljaga pihta hakkasin, sai kähku selgeks, et pole minulgi see 77 püüdmatus kaugustes. Niisiis võistlus! :)

Esimest korda lajatas kaal 70  29. septembril ehk siis kuuga 4 kg juures nagu niuhti :) Ja umbes seal 70 kandis kuu aega kõikunud on ka. Max number oli 70,9. Ehk siis + 4,5 kg.
Oi kurat kui kehv tunne see 70 oli alguses. Tempo 4 kilo kuus tähendab, et 2 kuuga 8, 3 kuuga 12..
ja see mõte oli ikka hirmus küll. Trennis ma pole kuu aega käinud, sest tunne on siuke paks ja raske ja kurat koguaeg filmitakse ju tehnikat :) Ja ma mõtlesin, et ma ei jaksa hulludega neid 3 tunniseid aeroobseid trenne teha ja mul pole aega ja.. ja üleüldse. Ja eriti just üleüldse oli siukse masekas peal.  Vahepeal ikka lööb pinna kõikuma, vaja maha istuda ja järgi mõelda, kes sa oled ja mis sa tahad ja kas sa üldse õiget asja ajad.
Aga inimene harjub kõigega. Isegi 70 kiloga. Või noh, kohaneb kuidagi elu võimalikkusega sellises kaalus. Kohe kui ma selle mõttetu paanika ära lõpetasin ja konstruktiivse plaani tegin, hakkas asi paremuse poole pöörduma. Siit ka vastus ühes teises blogis tõstatatud küsimusele, et kui kaua kestab masendus? Masendus kestab täpselt nii kaua kui sa tal kesta lased.

Kuna ma kaalu pärast nii palju ohkisin, siis laps otsustas mind aidata ja koostas mulle menüü. Hehh :)

Vahel mulle tundub, et kaalu saaks kiiresti alla ainult siis, kui süüa jääkuubikuid ja suhkruvaba piparmünti, aga ma olen liiga laisk ja mugav (ok liiga mõistlik ka) sellisteks ekstreemsusteks. Samas maksimalistina ma tahaksin kõike ja kohe ja juba eile oli vaja. Mõistlikud variandid võtavad kõik aega, aga lõpuks nad ikkagi töötavad ja täna hommikul rõõmustas kaal mind numbriga 69,2.

Seega terve oktoobri nokitsesin omaette ja tegin suht intensiivseid trenne, põhiliselt jõusaali ja pumpi, aga käisin ka jooksmas. Kang läheb küll kergelt üles praegu ja tunne on siuke tugev. Eelmisel nädalal käisin ventis ja jumpis näiteks, mis mõlemad on väga intensiivsed. Ventis pole mul kunagi varem nii kerge olnud. Raske oli ikkagi, olgu tõe huvides öeldud, aga enam pärast hüppeid pilt ees ei kõikunud ja pulss tuli kiirelt alla. Pärast trenni kannatas isegi saunas käia. Trikk on arvatavasti selles, et mu pulss on kolinal allapoole kukkunud. Ja päris kõvasti kukkunud.
Jumpi trennis pole ma varem käinud, välja arvatud siis kevadel kui Maris tegi meile pump& jump koos, nii et enamvähem ma teadsin, mis seal toimub. Tahtsingi teada, et kaua jaksan hüpata seal. Ja jaksasin tegelikult ikka enamvähem terve tunni. Mis ikka üllatas küll mind ennast.
Jumpi trenni vahepeal on mõned sellised tantsulised sammud, mis minusuguse puujala jaoks on täielik kosmos, aga kuna mul ikkagi oli aega hingata ka vahepeal, siis mõnele sammule sai lõpuks pihta kah ja väga õudne ei olnud. Iseenesest Marise trenn mulle meeldib kuna see on ka jälle sellest seeriast, kus viimane välja pigistatakse. Kuna ma olin eelmine päev jõusaalis möllanud kõvasti, siis pärast jumpi oli toss nii väljas, et vedelesin teleka ees ja lapsed tõid mulle külmkapist kotlette ja toppisid suhu (ei tea, kust need kilod tulevad, eks).
 Rulle pole laagrist saadik alla pannud erinevatel põhjustel. Näiteks üks nädal ei läinud auto käima ja enamasti sajab pärast tööd vihma ja sellist entusiasmi praegu ei ole, et viitsiks sellistes raamides ennast kohale vedada. Nüüd on veel pime kah. Võtame siis koondnimetusega "laiskus" teema kokku.

Vot. Nüüd siis lund ootama. Tüdinenud suvest juba ja talverehv sai ka alla pandud.





2 comments:

  1. Jaa, ma juba mitu nädalat ootan lund :) Tahaks suusatada!!

    ReplyDelete
  2. Mulle meeldib see vastus: "Masendus kestab täpselt nii kaua kui sa tal kesta lased." Ja ma ootan ka koos kõigi oma suusapaaridega lund :)

    ReplyDelete

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...