Ehee. Muidugi hakkas mõte suusatamisest ennast järjest sügavamale pähe istutama ja lõpuks ei paistnud selle alt enam mitte miskit välja. Ainult palavikuline soov suusatada. Kasvõi sada meetrit. Inimene ikkagi peab saama suusatada, kui ta tahab. Saagu või hullem, aga kui on vaja, siis on vaja. Punkt.
Olgu siis öeldud, et mingil hetkel oli mul põletik vist jalgadest pähe löönud (see võis ka olla vastupidi, et enne oligi peas ja siis lõi jalgadesse), aga ma lubasin suusahooaja üldse vahele jätta ja vaja oli muidugi pudeli peedi peale kihla ka vedada, et ma ühtegi meetrit ei suusata. Eriti loll ühesõnaga. Aga noh, õnneks on see ainult vein ja mina seda solki niikuinii ei joo :)
Algatuseks liimisin ma kinni oma katkise suusaotsa. See oli suhteliselt seiklusrikas protseduur, aga kui lähtuda lõpptulemusest, siis ikkagi võib öelda, et edukas.
Kui suusk esimest korda lund puudutas, oli tunne täpselt selline :)
täitsa lõpp, kui hea oli! Selline täielik kergendustunne. Lõpuks ometi saab suusatada ja ei pea muid asju meeldivaks mõtlema. Lahe! :)
Vot.
Järgmine päev käisin ka suusatamas. Oleks olnud üks neist harvadest juhustest, kui ma oleks jõudnud õigeks ajaks trenni, aga auto ei läinud käima. Laulsin talle ja rääkisin nagu lapsega ja pool tundi hiljem läks ta käima kah ilusti. A muidugi olin ma siis juba jälle hiljaks jäänud. Eks siis suusatasin enamvähem nii kaua kui rada suusa alt ära sulas. Harjutusi kannatas teha küll, kuigi ma kiunusin natuke, et ei saa ja nii. Öeldi, et pole sul häda midagi :) ja tegelikult ega ei olnud ka. Muidugi natuke olid jalad ikka kanged järgmisel päeval, aga tundub, et kõik on hästi praegu.
Nüüd siis pole lumest jälle õhkagi alles, mis on kurb. Tahaks veel suusatada.
Aga samas on detsember üks keeruline kuu ja nüüd on vähemalt aega tegeleda muude asjadega. Ikka see keeruline olme, kus sa pead tegema exceli tabeli laste ürituste ja enda trennide ja muude asjade jaoks ja kus kolmandik ridu lõpuks kattuma hakkab. Aga noh, elame üle. Kohe läheb kergemaks.
No comments:
Post a Comment