Friday, February 7, 2014

:)

Nädala alguseks oli tunne juba nagu oma parimatel päevadel. Osalt kindlasti sellepärast, et algamas oli viimane nädal senisel töökohal, suuremad asjad juba seljataga ja jäänud rohkem vormistamise pool ainult. Ees ootamas palju vaba aega ja olümpiamängud. Jee!
Teisipäeval panin isegi numbri selga ja uhasin suusateisipäevaku aja peale läbi, kuigi see on siuke ebameeldiv sprint ja ma pole seda kunagi viitsinud punnitada. Esimest korda siis punnisin ära. Kahtlesin küll, et äkki lööb pärast jälle kehvaks, aga seda ei juhtunud. Ühesõnaga kannatab pingutada küll. Sõitsin ainult paaristõuget, sest mul polnud neid suuski aega määrida ja muidugi ei pidanud midagi. Kerge plusskraad oli ka, a ma vaatasin, et tublimatel naistel, kes määrida olid viitsinud, pidas päris okeilt. Ah, kukkusin ka kaks korda. Ühe laskumise lõpus oli hädasti vaja üle õla vaadata ja kohe oli tasakaal läinud. Teine kukkumine oli umbes sama imelik.

Kolmapäeval käisin ka suusatamas, suusk lippas mis kole, pole elus trennis nii kiiresti sõitnud, kuigi tegin oma arust rahuliku trenni. Käsi polnudki õnneks vaja kasutada eriti. No poleks jõudnud ka eriti sel päeval :)

Neljapäeval tegin tööga lõpu. Ja siis algas kauaoodatud uus elu. Tort söödud, sõitsin niisama mööda linna autoga. Raadio keerasin Mania pealt Retro FMi peale ja röökisin laulda :) käisin kohvikus kohvi joomas (mitte ei ostnud bensukast kaasa), jalutasin mööda kaubanduskeskust (sealjuures polnud plaaniski midagi osta) ja mõtlesin, et see hetk tuleks fikseerida kui üks eriti kift ja muretult õnnelik. Selline mõnus hetk, kui sa mõtled, et võid teha ükskõik mida iganes tahad ja kuhugi kiiret pole.  Käisin tund aega toidupoes, lugesin silte, keerutasin potsikuid näpuvahel ja mõtlesin, et igasugu imelikke asju ikka toodetakse. Lapse tõin ka pool tundi varem lasteaiast ära kui tavaliselt. No täielik lill, eksju.
Kui lasteaiast koju sõitsin, sõideti mu autole sauhti küljelt sisse. Nuh, siuke õnnelik laks, auto on veits kortsus, aga töötab, laps tundus okei ja mul endal pole ka rohkem häda kui et gaasivajutamise jalg annab kergelt tunda ja külg on valus veidi. Hullu pole. Aga täpselt nii palju on, et Alutaguse maratoni, mida ma vahepeal juba tahtma jõudsin hakata, enam sõitma minna ei taha. Aga vaikselt jalga testima tahaks küll homme juba minna metsa alla.

Ühesõnaga mu esimene vaba päev algas mitte suusatades, nagu oli kindel plaan, vaid kindlustuses, jätkus autoremonditöökojas ja kui auto parasjagu üles oli tõstetud, helistas mu laps, kes oli koolis jalga vigastanud ja tuli traumapunkti toimetada. Kipsi ei pandud, aga paar nädalat peab ikka vaikselt võtma. Mis on eriti raske kuna tal on esmaspäeval sünnipäev spordiklubis orgunnitud ja kuna ta saab sünnipäevaks.. uisud! :)










No comments:

Post a Comment

Jaanijooks 2018

Üle pika aja tuli selline vallatu mõte, et jookseks jälle tiiru ümber kodukoha järve. See on ikka endiselt selline konkreetselt pildituks jo...