Finlandia- hiihto

Kuna Tartu jäi ära ja karta oli, et ka kõik ülejäänu Eestis ära jääb, siis sai kirja pandud Finlandiale. No et vahelduseks Nõmmele ja Piritale teravamaid elamusi ikka ka.  Ja et kui juba minek, siis tõmbaks ikka mõlemad suusad suitsema ja sõidaks ikka nii, et tükk aga ei taha enam :). Seega sai kirja pandud mõlemale pikale (50kl+ 50v) distantsile. Õnneks distants lühendati ja reaalsuses tuli sõita ainult 32+ 32 km.

Klassika maraton kõigepealt. No rajaolud olid sellised, et mina pole klassikasuuska sellistes tingimustes varem alla pannud. Kõigepealt sadas kogu maratoni ajal vihma ja temperatuur oli +2. Rada oli kunstlumest ja selline väga ebaühtlane. Oli päris ilusaid kohti, aga oli ka kohti, kus suusajälge polnud ja vesi lainetas ja siis muidugi oli palju sellist toredat lumeputru. Esimestel gruppidel arvatavasti oli tiba parem olukord, aga ilmselt mitte eriti.
Alguses mul suusk täitsa pidas, kuigi ma juba stardist minnes tõusul sain aru, et pole vist just see, mis vaja oleks. Aga libises selle eest väga hästi. Jäljes libisesin ikka suurtele meestele järgi ilusti. Ja möödagi oleks võinud. Paraku rajast väljas ei libisenud jälle üldse, nii et jäljega laskumisel mööduda oli kokkuvõttes ikkagi väga raske. Kuna ma startisin viimasest grupist, siis jäin sinna taha ikka päris kinni alguses. Ja halb oli see, et pidin palju sahatama, et mitte otsa sõita teistele, mistõttu pidamismääre oli poolel maal ajalugu :) Kui lõpuks tulid sellised lõigud, kus oleks saanud sõita vahelduvtõuget, siis tuli ainult paaris lasta ja minu punt sõitis lihtsalt eest ära. Püüdsin küll järgi rabeleda, aga ei jõudnud. No lõpus eriti klassikalist tehnikat muu ei meenutanud, kui eelmise aasta TM kleepekas suusal, selline veider ukerdamine rohkem mingit lund meenutavas massis.
Korra panin tagumiku maha kah täiesti sirgel laskumisel. Täitsa iseseisvalt, kellegi abita. Viimasel 10. kml lasin ikka selja vähe rohkem sirgu juba ja võtsin rahulikult. Vaatasin pärast, et 30 inimest lasin mööda umbes.
Muidu rajaprofiil oli selline khmm.. sportlik ja päris palju oli vaja ronida. GPS näitas 584 tõusumeetrit klassikat sõites ja 555 vabat sõites, kuigi täpselt sama rada oli :) No igal juhul päris palju lühikse otsa kohta.

Vahetult pärast sõitu ma küll kahtlesin, et kas järgmine hommik just peaks olema see järgmine kord sama rada läbi sõita, aga öeldi, et "ära ohi!" :) ja nii ma ikka dressi selga ajasin.
Vabastiil oli veel kehvemates oludes. Vihma sadas jälle, pool lund oli veel ära sulanud ja see, mis oli, oli väga raske ja läbivettinud. Ega ise ka pärast eelmist päeva väga värske polnud muidugi. Ja polnud ju varem elus vabat sõitnud ka kunagi. Ja polnud ka kunagi kaks päeva järjest sõitnud. Ühel tagumisel pikal tõusul oli suusakepiklõbin nagu rullimaratonil :) Asfalt paistis, aga päris kinni ka suusk ei jäänud, selline mõtteline kiht mingit jäist asja oli peal. Kahes kohas korra mul siiski suusa kinni tõmbas kuskil metsavahel, aga õnneks mitte laskumistel. Jalad lirtsusid suusasaabastes ja see lumesarnane asi läks järjest raskemaks. Aga noh, vaikselt tuli lõpp järjest lähemale ja mingil hetkel tuli finišijoon ka lõpuks.
Tehtud! Juhuu! Täitsa lahe, vabatehnika polegi täitsa mission impossible, täitsa õpitav asi..
Oli täitsa lahe. Selles mõttes ainult valearvestus, et seda tunnet, et tükk aega enam ei taha suusatada, kahjuks ei ole.. :( Kahju, et lund ei ole. Just hakkab heaks minema.
Muidu on kõik kõige paremas korras :)
Vist. :)