Vaikselt algusest peale

Ma pole tegelikult eriti kunagi süvenenud sellesse, et joon palju kohvi. Ilmselt tuleb see harjumus kaasa kodust, kus minu arust kogu aeg vanemad kohvi jõid. Ja kui ma nüüd vanematel või vennal või õel külas käin, siis esimene asi on ikka kohv tulele ja teine asi on järgmine kann kohvi tulele :) Ja ikka must ja mõru muidugi nagu õige kohv olema peab.
On ikka mainitud mitmeid kordi, et issver kui palju kohvi, aga pole nagu väga süvenenud sellesse lausesse. Süvenema hakkasin siis kui tööl vist lühikese aja jooksul kolmandat korda kommenteeriti, et peab ikka kõva tervis olema, et nii palju kohvi kannatab juua ja et kohvi joomise rekord meie firmas on ilmselt minu käes :) Kuna mul ikkagi suht kehv oli olla ja väsimus tappis, siis mõtlesin, et prooviks korra oma ruudust veits välja mõelda ja teha mõned asjad natuke teistmoodi.
Varem ma jõin vist siiski veits vähem kohvi. Kui ahelsuitsetamise lõpetasin, asendasin sujuvalt ühe tegevuse teisega, mis on väga tüüpiline sõltlaste skeem. Alkohol asendatakse suitsuga, suits kohviga, kohv söömisega ja siis tavaliselt hakkavad inimesed trenni tegema. Ma üritasin trenniga otse üle põllu lõigata :)
Üldiselt on mul välja kujunenud kindel kohvi joomise reziim. Hommikul kl 7 kruus kohvi, tööl kl 9, 11,13 ja 15 ja kodus kl 18 või noh, siis kui ma sinna jõuan. No mina ei oska öelda, kas seda on palju või mitte, aga mõtlesin, et võtan siis algatuseks iga päev ühe kruusi vähemaks ja vaatab, mis juhtub.
Plaan oli ära jätta kl 15 kohv ja lükata natuke edasi kl 13 kohvi.
Ja siis teine eesmärk oli saada enne südaööd magama. Või vähemalt tuli ära kustutada.


Niisiis kohvi ja unepäevik :)
1. esmaspäeval jõin tööl ühe kruusi kohvi vähem ja läksin magama 23.58. win ja win
2. teisipäeval kohviga sama täpselt, magama 23.50 jälle graafikus
3. kolmapäeval kohviga sama, magama 23.34, jälle win
4. neljapäev magasin sisse ja ühtlasi ka välja, mistõttu pidin otse voodist jooksma liiklusummikusse ja ei jõudnud juua hommikust must have kohvi. Bensukast polnud ka aega võtta. Niisiis esimene tass kohvi alles kl 9 kontoris. Ja jäi ka ära veel üks tass kohvi kuna mul oli üks tööalane kohtumine, mis sõitis mu kohvigraafikusse sisse. Magama ka nibin nabin 23.53
5. reedel olin ka ilusti graafikus kohvijoomisega, aga magamise osas oli juba graafik nädalavahetuse oma ja kell oli kindlasti 2 läbi.  Aga nädalavahetusel polnud ka plaanis graafikus püsida. sest hommikul saab ju magada kaua vaja. Laupäeval käisin pulmas ja kes seal kella vaatas.
Aga kohvi osas püsisin küll ilusti graafikus ka nädalavahetusel.

Trennidest.
Kuna juba kummaliseks kätte läks, siis mõtlesin et proovin siis juba midagi päris imelikku ja käisin ShinDo trennis :) See siis selline Jaapani venituste trenn, kus kuus erinevat venitust ja igat neist tehakse 5 kuni 10 minutit ja peab rahulikult sisse ja välja hingama. No et tõmbab tšakrad lahti ja pärast oled nagu uuesti sündinud :) Üldiselt ma suhtun kogu sellisesse idamaisesse värki teatud reservatsiooniga ja skeptiliselt. Umbes, et kui jumal oleks tahtnud, et mind idamaine värk huvitaks, siis ma oleksin sündinud hoopis teises kohas. A noh, silmaringi avardamise mõttes võib ju ikka vaadata, mis toimub.  Trenn siis oligi täpselt selline, et viiruk põles ja lind laulis ja energiakanal avanes :) Kui sa oled ikka teinud trenne, kus sa 30 kraadises ilmas hüppad suusasaabastega kaks tundi (liialdus muidugi), siis toimunu kohta on suht imelik trenn öelda, aga no las ta siis olla.
Igatahes point on, et kui see värk läbi sai, oli mul absoluutselt hea olla ja see kummaline väsimus ja kehv tunne oli läinud. Vat nii.
Neljapäeval käisin jalga testimas ja jooksin 2km+ kõndisin 2,6km. Hea tunne püsis. Pea ka vist esimest korda valutama ei hakanud pärast liigutamist.

Peavalu põhjustest ka räägime või? Peaga juhtus nii, et virutasin selle kogemata Rootsis vastu tulekustutit nii et veri lahti :) Vahejuhtum leidis aset kaks päeva enne rullsuusamaratoni ja kuigi see tõenäoliselt ei mõjutanud oluliselt tulemust (sest vorm oli niigi kehv), põhjustas see tõenäoliselt siiski oksendamispeatuse teisel ringil ja rikkus kogu funi ja chilli. Või siis et lõi lihtsalt viimase naela kirstu. Ühtlasi tänan reisikaaslasi, kelle valuvaigistid ma kõik nahka panin :) Õige oleks olnud muidugi mitte stratida, aga kussa saad kui juba kodust nii kaugele läinud oled.

Edasi läks juba seltskondlikeks üritusteks ja relaxiks ja elu on juba nii ettevaatlikuks teinud, et kui alkoholipudeliga kasvõi ainult samas toas viibin, siis järgmisel päeval trenni ei lähe. Kiire on niikuinii juba ammu möödas ja nüüd võib väga rahulikult otsida seda tunnet, mille pealt suuri asju tehakse.

Vaatasin eilsed maratoniajad üle ja kõik on megaajad jälle paugutanud. Anne kärpis 50 mintsa maha maratoni ajast, mis on päris õudne vaadates oktoobris toimuva rogaini poole. Eks tal tuleb teha põhimõtteline otsus, kas läheb head tulemust tegema ja kellegi teisega või siis jalutame minu tempos ja jutustame niisma, tulemusele ei keskendu. Aga teisest küljest Anne maratoniaeg annab jälle lootust, et ravid oma katkised kohad ilusti terveks ja kõik ei olegi kadunud. Tuled üks päev ikka ja teed oma asja ära. Lahe!