Meie peres siis üks lastest on gluteenitalumatu. Diagnoosi saime siis, kui ta oli 1,5 aastane ehk siis nüüdseks 7 aastat tagasi. 7aastat tagasi oli olukord selline, et poes müüdi ainult MixB jahu. Mõnikord ja mõnes poes :) ja siis Schäri leiba ka vahel oli, aga seda meie laps ei söönud.
Esialgu lugesime me poes kõikide toitude silte ja see on lihtsalt uskumatu, millist jama me sisse sööme endale ja kui palju igale poole on nisujahu sisse topitud. Isegi maisihelbed sisaldasid meie ülatuseks nisujahu. Why?
Ühesõnaga kõik tuli ise teha. Kuna laps läks meil kohevarsti sõime, siis lasteaiaga oli selline kokkulepe, et ostame lasteaeda mikrolaineahju, et nad saaksid soojendada sööki, mis me lapsele kaasa paneme. Iga nädala alguses saadeti menüü ja püüdsin siis enamvähem samad söögid kaasa teha, mis menüüs olid. No alguses möödusid hommikud ikka nuttes seal pliidi ees :) Kokkamine on tegevus, mis mulle mitte mtte kunagi meeldinud pole, gurmaanigeen mul puudub täielikult ja menüü koosneb vähestest hoolikalt valitud komponentidest. Toidufriiklusest võiks teha eraldi postituse täitsa. Sõbrad ikka vahel koolitavad, et ciabatta on välismaa keeles kirde sai ja tegelikult kõlbab süüa küll :). Aga noh, mis sa hädaga teed, eksole. Laps ju tahab süüa, järelikult nutad ja keedad. Ja samas meil vedas, et üldse lasteaiast selline võimalus välja käidi ja mingit sanitaarjuttu rääkima ei hakatud.
Õnneks oli Euroopasse ka vahepeal asja ja nii me välismaal suure kohvriga käisimegi, lapsele süüa toomas. Ja ega siiamaale on kõige põnevam koht mu jaoks gluteenivaba riiul. Ja siiani ma kotiga alati süüa tassin, kuigi vahepeal on Eestis olukord kardinaalselt muutunud. Just tõin ühe hea muffinipulbri Rootsist, millest oli nii lihtne teha, et laps saab sellega ise hakkama juba.
Tegelikult harjub inimene kõigega ja varsti enam ei olnud probleem teha hommikul käppelt üks frikadellisupp, kohupiimavorm ja makaronid singiga. Kukepea. Tsiuh, tsäuh, vasaku käega.
Küpsetamise algus oli selline, et esimesed kolm või neli kooki viskasin ma otse ahjust prügikasti. Võibolla neljandat ma juba proovisin ise ja viiendat pakkusin lapsele ka. Ajapikku paranes tasapisi tootevalik Eestis, katsetamiste käigus selgus, mis jahu kuskile kõige paremini sobib ja põhiline- mida siis laps ka lõpuks sööb. Nüüdseks käib laps koolis ja probleem muidugi on endiselt alles, et koolisööklas ikkagi ka süüa enamasti ei saa, aga seda on ikkagi tunduvalt lihtsam lahendada kui lasteaia teemat.
Igatahes tänaseks päevaks on meil oma hitid, mis alati ja igale seltskonnale sobivad ja mida nõrkemiseni külalised võivad süüa: juustuküpsised, kaerahelbeküpsised, vahvlid, kotletid. Niisama funi ja kvaliteetaja mõttes tegime tütrega sellel sügisel vahvleid ja juustuküpsiseid ja käisime neid tänavafestivalil müümas. Müüsime kõik väga kiiresti maha ja saime kole palju kiita.
Kõikide gluteenivabade küpsetiste juures on see trikk, et taigen tuleb teha veits vedelam ja teine trikk, et mida rohkem muna, seda õnnestunum asi välja tuleb. Täitsa tavaliste retseptide järgi saab enamus asju teha, lihtsalt jahu tuleb siis ära vahetada. Jahusid me vist oleme proovinud küll kõike, mis on Eestis müügil ja mis ei ole Eestis müügil. Jahud on väga erinevad kõik ja sobivad erinevateks asjadeks kõige paremini. Reaalsus on aga see, et üle kahe või kolme erineva jahu tavaliselt kodus ei ole ja seega olen selliste universaalsemate jahude juurde jäänud.
Mida ma siiani ei oska teha, on väiksed saiakesed, no kasvõi vastlakukkel. Kui keegi teab mõnda trikki, kuidas taigen saada siukseks nunnuks saiakeseks, siis antagu lahkelt teada.
Aga kõik see katsetamine ja mässamine võtab jube palju aega ja vahel tahaks lihtsalt poest kooki osta. Õnneks on Tallinnas selleks ka võimalused olemas üldiselt, väikse etteplaneerimisega. Siiski kui laupäevahommikul poodi läksin, oli ainuke gluteenivaba tort just ära ostetud. Nägin, kuidas üks naine sellega uksest välja läks. Hetkeks käis läbi pea mõte, et ma jõuaks eest ära joosta küll.. :) Aga selle eest oli Helle kooki, mida ma polegi varem ostnud ja mu lapsele maitses see väga (Pagaripoiste oma, vast on muudes linnades ka olemas). Ja olen ka leidnud inimese, kelle käest saab tellida gluteenivaba torti ja elu läks jälle ilusamaks.
Kõik gluteenitalumatud on kindlasti kuulnud kümneid kordi lauset, et aa, jahu ei või.. aga võta siis torti! ja kohanud üllatunud pilke, et leiba ka ei või ja et mis sa, vaene laps, siis üldse süüa võid. Aga tegelikult saab ju süüa salateid, liha, kala, puuvilju, piimatooteid jne. ja valikut on küll ja küll, isegi kui ise ei viitsi mässata väga kokkamisega. Ja lapse seisukohast oluline point: friikad on okei! :)
Ja lõppu väike tervitus ikka põhiteemasse ka @ alla 5 tunni
No comments:
Post a Comment