Rohkem värve

On aeg jälle kõrgemad tuurid üles tõmmata ja suurelt unistama hakata. Kõigepealt hakkasin ma oma elus konkreetse käega korda looma, mille tagajärjel sai öeldud mõned "ei"-d ja mõned "ja"-d  ja osad asjad, mis vahepeal untsu sai keeratud, on veel hullemini metsas kui vahepeal tundusid olevat :) Aga no tühja kah, küll lõpuks on ikka kõik nii nagu olema peab.
Algatuseks ütlesin Annele ja rogainile kindla "ei" nii et silm ka ei pilkunud. Ütlesin, et mingu kellegi teisega, kui tahab, aga mina sinna ennast seekord tapma ei tule vat. Anne siis ka ei läinud. Ütles, et ta ei vahetaks mind kellegi teise vastu ja ootame järgmist korda.  Sa kujutad ette kui armas! :)  Üks vigastus sai jälle ennetatud :)

Muidugi tegin ma suure hulga grandioosseid plaane, mida ma kõike teen, kui ma juhtumisi ei ole vigastatud. Mõned on juba "täname registreerumise eest" faasis, mõned on mu enda peas alles ja ootavad formuleerimist ja mõned on sellised, et vajaks konsultatsiooni.

Natuke tegin trenni ka suure unistamise vahele.
K jooks 6,2km +shindo
L imikas 13 km
P jooks 6,8 km

Jooksude kohta pole midagi erilist rääkida. Mõnus vaikne tiksumine ilusas sügiseses Järve metsas.  Päris hea tundega joostud.
Shindo mõjus mulle jätkuvalt hästi. Avastasin, et ma siiski polegi päris paindumatu kodanik. Ikka oluliselt paremini paidnun kui kuu aega tagasi. Esimest korda elus panin sirgete jalgadega seistes sõrmed vastu maad ilma igasuguse pingutuseta. Ja veel avastasin, et suur varvas, mille luu ma kunagi murdsin, paindub ka jälle täitsa iseseisvalt. Peaaegu sama hästi kui teise jala oma. Vau.

Imikas üle saja aasta. Ja algas siukse kerge infarktieelse seisundiga kui ma laupäeva hommikul hakkasin otsima suusakeppe ega leidnud mitte ühtegi. Lisaks ei leidnud ma ka ühtki rullsuuska. Kergelt võttis ikka õõnsaks mõte, et jessake, äkki ma olen kõik maha müünud ja lihtsalt ei mäleta :) või siis et on ära varastatud. Või siis et lapsed on pandimajja viinud. Aga ei olnud õnneks asi nii hull. Pärast keerasin kogu elamise peapeale ja leidsin kõige ajuvabamast kohast ikkagi üles. Puhastasin ära, õlitasin ja laulsin neile :)
Imikas ise oli suhteliselt kerge võrreldes viimase korraga kui ma seal käisin. No päris mugav ka ei olnud ja poolteist tõusu jätsin vahele. Oleks tahtnud nats rohkem viilida, aga ei lubatud tõuse vahele jätta. Samas pärast trenni oli kõik hästi ja ilmselt oleks olnud ka siis hästi, kui ma poleks viilinud. Ehk siis päris täpselt ikka aru ei saa, kas ja kui palju võib teha ja kustmaalt saab juba palju.

Ühsõnaga- töö käib.