Et suusakilomeetri hind alla saada veidi, tegin kaks starti.No et kui juba, siis ikka oksendamiseni :) Kõigepealt 30 kiltsa vabalt ja siis 50 kiltsa klassikat (millest ametlikult sai 45 ja tegelikult ei teagi kui pikk see täpselt oli, erinevate arvamuste kohaselt 46 kuni 48, oletame siis, võtame siis keskmise, et oli 47)
Vabatehnika maratoni ajal oli ilm super, rada super ja minu suusk ka super. Klõpsutasin pilte ja püüdsin kohalikega suhtlust arendada, aga need ei osanud silpigi peale kohaliku keele. Rada oli selline, et algul oli 9 km pikk tõus, mis oli üsnagi raske, aga edasi oli puhas rõõm. Või no vähemalt selle tõusuga võrreldes rõõm :)
Üleval platool oli ilus.
Kuigi udune.
Ja allatulek oli veel ilusam. Avanesid ilusad vaated linnale oru põhjas ja mägedele, mis eemal taevani ulatasid. Või no vähemalt poolde taevasse :)
Aga seda ilu polnud enam aega pildistada, sest suusk oli nii hea ja oleks kiired laskumised raisku läinud. Ühesõnaga puhas suusarõõm oli see maraton. Ja aeg oli kah 2.24 ehk väga hea minu kohta. Pole elus varem nii kiireid kilomeetreid arvatavasti teinud.Klassikaga polnud asi enam üldse nii ilus. Esiteks oli üks päev vahet kahel maratonil ja sel päeval oli 8 kraadi sooja ning vihma kallas kui ämbrist. Stardiks oli jälle miinus ja lühidalt oli kõik jääs. Samas lubati lumesadu ja suurt tuult, mis tähendas, et kõik läks keeruliseks. Et suusk on liiga pehme, seda ma teadsin muidugi juba varem ja õhtul enne maratoni, pärast seda kui mulle seda veel umbes 10 korda öeldi, olin ma juba täitsa närvis. Ise ka imestasin, sest mul polnud plaanis seal mingit universumi rekordit sõita, lihtsalt loodust nautida, klassikat sõita ja suuska (muidugi ka vormi) testida Tartu jaoks, aga ikka lasin üles kruttida ennast.
Alustuseks siis see sama 9 km pikkune tõus. Aga veel enne seda alustust õnnestus mul kõigepealt üle stardijoone kukkuda mingil arusaamatul põhjusel. Rada oli jääs ja suusk ei pidanud absoluutselt. Ma ise ka enam tagantjärele ei oska öelda, mismoodi ma sealt tõusust üles sain, aga kuidagi igatahes sain. Tahtejõu ja tugevate käte abil :). Minu arust läksid seal tõusul minust mööda kõik inimesed maailmas, kellel üldse suusad olemas on. No muudkui tuli ja tuli ja tuli neid vasakult ja paremalt.
Aga lõpuks sai see tõus läbi ja siis sõitis mööda dr Holden ja veits ergutas ja kuidagi mõjus hästi mulle, vähemalt tuju läks paremaks. Järgmine tõus oli juba lühike, aga suusa mõttes sama lootusetu.
Ja siis.. siis hakkas sadama lund ja tuul läks järjest tugevamaks. Suusk hakkas tasapisi pidama ja mida rohkem sadas, seda paremini pidas kuni ühel hetkel polnud enam häda nagu midagi. Võrreldes teistega mul libises suht hästi ja täitsa tore oli sõita, lihtsalt väsinud olin juba selleks ajaks ja eks reedene sõit oli kindlasti ka kuskil keres veel mingil määral. Ühesõnaga sõitsin oma sõitu ja võitlesin loodusjõududega, Kaks korda sõideti laskumistel ette ja sahatati konkreetselt pikali. Korra vasakule ja korra paremale küljele, mistõttu on mul üsna sümmeetrilised 10 cm läbimõõduga sinikad mõlema kintsu peal :). Lisaks oli veel paar napikat, kui iseseisvalt oleks käna pannud, aga vedas.
Ehk siis kokkuvõttes oli raske maraton ja hea meel, et õnnestus tervelt finišisse saada. Tehtud! Jess!
Aeg oli vist 4.35, mul endal polnud vähimatki aimu kellast, sest aku sai tühjaks enne poolt maad juba ja mulle tundus, et olin terve igaviku seal rajal. Tegelikult polnudki nii kaua kui arvasin.
Vist võib rahul olla küll. Tunne oli hea ja kuskilt miski järgi ei andnud. Peale suusa. Aga see on kõige lihtsamini lahendatav probleem ja eks peab natuke arvutama ja nõu pidama targematega. Jõudu on ja vähemalt finišisirgel sõitsin paaristõukega kolmest mehest mööda (tervitan Heikkit).
Muidu Tšehhis oli erakordselt kehv kohv igal pool, eriti keegi ei viitsinud rääkida üheski võõrkeeles ja wifiga oli ka kehvasti. Aga reis oli igati lahe ja nalja sai kõvasti. Nagu ikka. Akud laetud ja elu ilus jälle.
No comments:
Post a Comment