Viru maraton

Õigupoolest oli mul plaanis laupäeval teha hoopis sõudeka 3. etapp ja ei mingit maratoni. Eriti veel mitte uisus. Aga siis hakkasid tuttavad suusatajad rääkima, et oot mis mõttes, suvel toksid suusakeppidega asfalti ja siis kui saab suusatada, siis sikutad mingit sanga. Kui ma selle üle järele mõtlesin, tundus see tõepoolest täitsa vale. Et misasja sa siis veel ootad, tõesti. Niisiis sai plaan ringi tehtud. Küll jõuab seda sõudekat tirida veel küll ja küll. No ja natuke oli vaja ärritada ka suusavihkajat, et ta ennast liiga mugavalt tundma ei hakkaks :)

Viru maratoni pole ma kunagi varem sõitnud. Enamasti on see minu arust ära ka jäänud (vähemalt minu lühikese suusakarjääri jooksul) ja siis edasi lükatud kuhugi, kus see on juba mingi muu asjaga kokku jooksnud. Aga seekord igatahes toimus, kuigi veits lühemana kui originaalis. Ametlikult oli kirjas 36 km, aga minu kell näitas 34,8.

Väga mõnus maraton oli. Lund oleks võinud tiba rohkem olla, aga arvestades seda, mis mujal on, oli seda jälle üllatavalt palju. Aga sõita oli küll kerge. Väga ei punninud, aga päris ka ei jalutanud, sellise väikse varuga, nii et oli hea ja mõnus. Ja hea oli vist kõigepealt sellepärast, et paar päeva varem käisin ma trennis, kus mulle kõik vead järjest ette loeti, mis ma teen ja räägiti kuidas see värk tegelikult käima peaks. Ja eks ma proovisin siis, nii nagu aju vastu võttis. Midagi igatahes võttis, sest ma kahtlustan, et mu uisutamise oskus paranes umbes kaks korda selle ainsama trenniga.
Kuna maratoni teise ringi sõitsin ma praktiliselt üksi ja kuskile väga kiiret ei olnud, siis oligi siuke nunnu ja ilus. Ainult mina ja lumi. Ja suusad. Üüh.. :)
Lõpus, viimased 4 km ei olnud muidugi enam eriti ilus, sest neid tõuse oli seal ikka palju ja rada keerutas staadioni ümber. Kogu aeg oli tunne, et kohe on finiš, aga ikka keerutas sealt mööda järgmisele tõusule. A no iseenesest midagi tapvat ka ei olnud, on hullematestki tõusudest üles ronitud. Aeg oli 3.01 ja elu pikim vabatehnika ots siis siiani.