Wednesday, February 11, 2015

Ja kohe ta käes ongi

Väike vahekokkuvõte ka siis enne tähtsast sündmust.
Vahepeal sõitsin ühe soojaga läbi veel Tamsalu- Neeruti ja Alutaguse maratonid.

Tamsalu maratoni juures oli selline pisike konks, et eelmisel päeval pidin olema Pärnus juubelil. Ehk siis ei tohtinud väga täis juua ja oli vaja viimase Tallinna bussi peale jõuda :) Ja tuleb nentida, et kui on vaja suusatama minna, siis ma suudan ikka ennast kokku võtta küll.
Tamsalus olid sellised toredad olud, et sadas laias lund ja tuul oli selline, et saledamad inimesed olla põllul pikali puhunud. No mina olen tugev maatüdruk ja  mis teeb tuul müürile? :) Igatahes seal oli raske, aga samas rahulikult tiksuda oli väga okei. Tamsalu esimene finiš siis mul ja ühtlasi jälle elu pikim vabatehnika ots. 44 km siis seekord. Profiili poolest väga lahe rada. Arvatavasti lähen sinna kunagi veel. Tegelikult olen ma seal stardis korra siiski käinud, aga katkestasin tookord ja siis ei olnud üldse tore.

Alutaguse oli veel keerulisem projekt, sest sinna mul oli vaja võtta lapsed kaasa. Seega sai tehtud selline logistiline imeplaan, et ise sõitsin lastega reedel Tallinnast Toilasse, lapsehoidja sokutasin laupäeva hommikuks Tartust ühe auto peale ja suusad tulid veel ma ei kujuta ette millise ringiga. Ühesõnaga suht mitme riskiga bisnis. Aga õigeks hetkeks olid kõik täpselt seal kus vaja.
Ainuke viga oli see, et suusk ei pidanud kohe üldse noh. Kuna igasugu oleksid ei maksa tagant järele enam mitte tuhkagi, siis ei hakka nendel pikemalt peatuma. Igatahes oli nii, et see maraton tuli paaristõukega läbi sõita. Koos ühe tüdrukuga sõitsime, kellel samasugused suusad olid. Ikka lihtsam kuidagi, kui näed, et kellegil on veel sama hull :) Tempo ka kuidagi väga sobis ja kuna rasked kohad olid kordamööda, siis utsitasime ikka kiiremini liigutama üksteist. Esimene ots läks tegelikult päris lõbusalt, aga kuskilt maalt läks see paaristõuge ikka järjest vaevalisemaks. Muidugi ei olnud raja ääres ka kuskil midagi alla määrida. Alles viimases punktis (33. kilomeetril) saime kohalike käest miski möksi alla, siis sai lõpuks natuke sõita ka juba ja sõitsime kahekesi koos mööda kümnest inimesest. Lõpus viimaste tõusudega jooksis see tüdruk mul ikkagi eest ära natuke ja järgi minna ei jõudnud enam. No sai ikka kirutud ja vannutud kõvasti seal rajal :). Ma ei tea, mis mul selle Alutagusega on, iga kord seal midagi metsa läheb. Neli korda olen käinud. Üks kord katkestasin, üks kord olin viimane, korra oli suusk täiesti kinni määritud ja nüüd siis vastupidi, ei pidanud üldse.  Ja tegemist on kõige kergema rajaga vist üldse, kus ma sõitnud olen.
Kokkuvõttes oli tuju läinud ja triitseps haige. Aga no väiksed koksid ja Toila spa rahustuseks peale ja kosub, kosub.. Igatahes suusad viisin täna hommikul määrimisse. Ju ma ikka starti kohale vean ennast kui midagi hullu ei juhtu.
Muidugi jälle see pisiasi ka enne TM-i, et laupäeval on jälle Pärnus ühel sünnipäeval olla. Ma ei saa aru, miks need suguvõsa tähtsad sünnipäevad just nii keset suusahooaega peavad olema. Enda sünnipäev on siiani pidamata, sest kõik nädalavahetused on ju kinni. A no märtsis ikka aega on või aprillis (tervitaks siinkohal oma brontosid ja teisi pereliikmeid) :D

Küsitlus lendas lukku vahepeal ja nagu isegi näha võite, on väga võrdselt panuseid tehtud. Arvatavasti on seda suht sihilikult tasakaalus hoitud :)
Üks on kindel: Tartu Maraton toimub. Ülejäänu saame varsti teada.

No comments:

Post a Comment

Jaanijooks 2018

Üle pika aja tuli selline vallatu mõte, et jookseks jälle tiiru ümber kodukoha järve. See on ikka endiselt selline konkreetselt pildituks jo...