Monday, February 16, 2015

Tartu maraton

Ja siit ta tuleb. Tartu maraton 2015.
Alustame siis sellest, et läbi mingite imeliste haakide jõudsin ma laupäeva õhtul kl 21 lõpuks Tartusse. Vahepeal tuli juba Otepäält kaks muretsevat telefonikõnet ka, et kus kurat ma olen. Aga mul oli vaja minna veel üht väikest ilmakodanikku vaatama, kelle uhke tädi ma olen. Ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd ka ei lähe, siis ma vist jõuangi alles järgmine aasta samal ajal, sest see kuramuse Tartu on ju nii kaugel :) Igatahes Tartus oli mul delegatsioon bussi vastas ja selline lahe deja vu tekkis. Samad näod, kes mind kunagi suusatamise juurde üldse ässitasid.
Noh, kokkuvõttes läksin ma Tartus poodi, et osta tort, lilled ja geelid ja krt seal ei olnud neist ühtegi :) Kommertspüha ja maraton olid korraliku laastamistöö teinud kaubandusvõrgus. Mingid rootsud vähemalt sain ikkagi. Aga jah, geelid jäidki ostmata. Ei hakanud mingit paanikaosakonda ka üles tõmbama enam, mõtlesin, et tühja kah, mis see 63 kilti siis ära pole, lihtsalt sööb siis rajal rohkem.
Magama sain vist miski poole kahe ajal ja siis oli juba suht sürr tunne selle maratoni suhtes. Kurk oli ka juba mitu päeva kergelt valus ja karta oli, et Alutagusele jäi ressurssi veits liiga palju. Õnneks konkurent ja Kodanik Tartust võtsid mu hommikul auto peale ja sain seetõttu tund kauem magada.
Suusad leidsin ilusti üles ja starti maha panin nad siis kui jäi 2 minutit stardini, seega oli pool maratoni juba tehtud :)
Suusk oli väga hea, see oli kohe selge. Pidas ja libises nii nagu vaja ja täitsa rõõm oli suusatada. Päike ka paistis ja puha. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati nii ilusa ilmaga, nii hea rajaga ja pidava suusaga klassikat sõitsin. Pool maratoni mõtlesingi vist selle peale, et jõle lahe, et suusk peab  ja issand kui äge, päris lumi! :)

Konkurendi kaotasin silmist juba stardikoridoris. Kuna ma olin oma grupi viimases reas ja meil oli sama stardigrupp, siis ilmelt seisime suht kõrvuti kuskil. Seega strateegia ta sabas sõita ja finišga ära teha ebaõnnestus. Tal oli muidu ka sama strateegia olnud :)
No algus läks lõbusalt, aga kuskil 12. km paiku hakkas kõhulihas kergelt krampi kiskuma paaristõuke peale ja umbes selles punktis ma otsustasin, et ahh, las võidab selle kihlveo siis ja kellale enam väga ei mõelnud. Kuskil 30. km kandis sai kellal aku tühjaks ja edasi ma ei teadnud enam isegi umbkaudu, mis kell on. Tõusud läksid järjest raskemaks ja sinna jäi palju minuteid. Päris selgelt oli ikkagi väsimus kehas ja vahepealne osa läks ikka päris raskelt. TP-des pidin sööma ja jäin sinna mitu korda täitsa karpi kinni ega saanud lihtsalt minema sealt. Ja see kõrge pulsi pealt närimine on üks ebameeldivamaid asju, mida ma tean. Ühesõnaga see geelide puudumine oli ikka veits kehv värk, aga samas mitte ka mingi maailmalõpp. Huvitav, et nii palju kui mina Tartu maratoni sõitnud olen, siis kuskil 40, km märgi juures keegi alati ütleb, et oh, nüüd on tõusud läbi. Mina muidugi rõõmustan, sest mina ju ei mäleta.. ja siis tuleb veel mingi 8 tõusu kohe. Iga kord mõtlen, et miks nad seda ütlevad ja kuidas ma ikka seda usun veel :)

Viimases TP-s ma küsisin ühe mehe käest, mis kell on ja kui see ütles, et üle 5  tunni stardist, siis sülitasin külmunud rosinad välja ja andsin ketsi, nii et triitseps nuuksus, et alla kuue tunni kohale saaks ikka. Paaristõukega lükkasin ikkagi päris paljudest mööda, mis siis, et see polnud just mu parim esitus.
No sain ka. 5.52 vist oli või midagi. Suusavihkaja juba oli kohal seal ja küsimuse peale, et "NOH, VÕITSID JAH?" vastas  ta ootamatult hoopis "EI!". Oli hoopis katkestanud. Seekord siis sedasi.
Selline see sport on. Kunagi ei tea.

Pärast ootasime rajalt tagasi KT-d (Kodanik Tartust), kes tegi ikka oma stabiilse 8 ja pool tundi maratoni  (see on enamvähem ainuke kord aastas ka kui ta sporti teeb) ja siis ma mõtlesin, et mu esimesel TM-l ta võitis mind vist 9 minutiga. Nüüd ma jõudsin selle ajaga riided vahetada, süüa ja Elvas kohvikus käia. Päris muhe. Et vahel on hea korraks üle õla tagasi vaadata ja meenutada, kust sa tuled. Et reaalsustaju ei kaoks ja igast asju endale ette kujutama ei hakkaks.



No comments:

Post a Comment

Läks nagu alati

Pakkumisi pole mõtet rohkem teha, sest hetkel on selge juba, mis õige vastus on (ülearune on vist lisada, et tegelikult on seda ka kõige roh...