Kevad

Niisiis kevad.
Eelmisel kolmapäeval käisin trennis ja puha. Ainult 12 minutit jäin hiljaks, mis on kindlalt selle aasta rekord :) Jooksin jupikese, tegin paar harjutust muu sotsiaalse loba vahele ja pärast olid jälle mitu päeva käed ja kõhulihased valusad. Mismoodi ja mispärast, on täiesti hämming. Võrreldes mingite muude trennidega, mis ma teinud olen (ja üldse mitte nii väga ammu), oli liigutamine ikka suhteliselt leebe ja rahulik.
Laupäeval pühkisin rullide pealt tolmu maha ja avasin hooaja. Nii nunnu ja nii äge oli jälle rulli sõita. Sõitsin 20 kiltsa paaristõukeid. Ei saa öelda, et tasakaal oleks talvega kuskile kadunud. Vähemalt mitte märkimisväärselt.
Niisama nalja pärast käisin Kõrvemaa kevadjooksul proovimas, kuidas jalg on. Viimasest pikast jooksust poolteist aastat möödas ja päris põnev oli, et kas jõuan või ei jõua. Mõtlesin, et 2 tunniga enamvähem ikka tiksun ehk läbi, isegi kui kõndida tuleb lõpp. Et siis eesmärk vähekse kiirem trenn eelkõige ja mitte päris ära tappa ennast. Ainult pooleldi või nii :)
Noh, kokkuvõttes võib öelda, et polnud hullu midagi. Panin tossud jalga, jala joonele ja hakkasin vaikselt minema. Nii lihtne see oligi. 10.km kahest tõusust siiski kõndisin üles, aga muus osas oli täiesti meeldiv isegi, ma ütleks. No kiirust pole ja massi on veel palju, aga aprill ka alles ikkagi.
Jalad valutama ei hakanud ega andnud isegi mitte tunda.1.48 lõpuaeg on täitsa unistamist võimaldav.

Sel nädalal käisin jälle kolmapäeval trennis. Ja pärast oli jälle raam kange, mistõttu ma jätsin vahele ka Viljandi järvejooksu ja läksin hoopis maale "talu pidama".
Maal avanes selline vaatepilt:

 ja selline :

mis tähendas, et tühjagi sa hernest maha paned, eks.
Seega keskendusin hoopis spordile. Tõin kuuri alt välja meeste kuuli ja mõtlesin, et teen kolm katset. Kruusatee oli nii pehme, et sinna jäi ilusti mõõdetav jälg. Paraku läks teisel katsel kuul käest lahti ja kukkus vähekse tee kõrvale

vot siia auku. Õngitsesin seda 10 minutit sealt mingi metallkonksuga välja ja loobusin kolmandast katsest. Esimese mõõtsin ära ja see oli 6.10. 
Sõitsin siis hoopis rattaga ja rullidega, käisin korra jooksmas ja see oligi kogu raske füüsiline töö seekord.





Koormustesti tegin ka mingi päev. Esimest korda elus tegin jooksulindil testi, mask peas ja laktaati lasin ka mõõta. Päris huvitav kogemus. See mask oli ebamugav ja kui see pähe pandi, oli juba tunne, et hapnikukraan on kinni. Tegelikult ei olnud asi vist nii hull, lihtsalt kergelt klaustrofoobiline ja haiglat meenutav element. No ja omaette elamus oli muidugi see, kui jooksed, pulss on kakssada ja sama ajal sõrmest verd võetakse. Õuden :) Testi tulemused olid sellised, et kõik funkab nagu peab, õhk käib sisse ja välja, pulss läheb üles ja tuleb alla nii nagu vaja, ainult kaalu peaks alla saama kuidagi. Justkui ma seda enne teadnud ei oleks :) A noh ikka hea kuulda, et ilmselt infarkti ei sure. Lisaks seletati ka mingeid numbreid lahti, mis on ja mis võiks olla ja mis mida tähendab. Ühesõnaga natuke jälle tean endast rohkem. Igatahes alla 5 tunni maraton joosta ei tohiks mu jaoks küll mingi ületamatu teema olla. Aga siiani on olnud. Seega numbrid on kõigest numbrid ja ei ole mõtet neid ületähtsustada.