Sunday, May 24, 2015

Maijooks 2015

Ja tehtud ta jälle sai.
Enne seda tegin väga rahulikud ja suht lühikesed trennid, käisin kaks korda jooksmas ja korra tegin kerge jõutrenni. Viimase sörgi tegin veel reede õhtul, et äkki teeb kuidagi jala lahti. Võibolla tegi ka.

Starti ma läksin oma arust viisaka varuga, mingi veerand tundi varem, aga oh üllatust: esimene grupp oli täis ja teise grupi keskele ma kuskile siis jäin. Ehk suht masendav stardipositsioon. Aga kuna mu jaoks see jooks ikka nii jube oluline ka ei olnud, siis ei viitsinud seal võimlema ka hakata. Mõtlesin, et küll mööda saab kuidagi. Niikuinii tuleb joosta äärest, aga kahjuks seekord sattusin jälle valesse äärde, täpselt nagu aastal 2011. 2013 läksin välimisest äärest ja sealt sai ikka tunduvalt paremini kihutada minema. Kohe kui rada lauluväljakult välja keeras, oli pealtvaatajaid raja äär täis ja suht võimatu oli kohati ikka see möödumine. Hiljem siis tuttav plaaditud kraavipõhi, kuni selverini :) No tuli ikka joosta jälle külg ees ja püüda mitte üle joosta tütarlastest, kes keset teed järsku seisma otsustasid jääda kolmekesi korraga. Samas jäid kohe ette esimesest grupist startinud ja kogu aeg tuli tempot ja trajektori muuta. Sellise hea jooksurütmi sa kuskil 4. km peal alles ja siis jäid ka ikka inimesed täiesti ootamatult ees kõndima, lihtsalt neid oli natuke hõredamalt ja nii palju ei seganud.

Tundub, et paljud inimesed ei adu üldse, mis tähendab mitu tuhat jooksjat, kes päriselt ka jooksevad. Ja mu sõnum on tegelikult, et kui sa ikka tead, et 200 meetri pärast tahad kõndima hakata, siis ei ole vaja esimesest reast startida. See tekitab troppe ja ohtlikke olukordi. Ja sealjuures ka seismajääjale endale. Ses suhtes võiks need stardigrupid ka ikka vähekse paremini organiseeritud olla. Aga noh, ilmselt sellise mastaabiga üritusel sellised asjad on paratamatud ega kao kunagi kuskile. Ja eks ma ise pean ka kuidagi harjutama ennast mõttega, et tuleb ikkagi tunduvalt eespoolt minema saada.

Aga selles mõttes oli lahe joosta, et võistlusvaim on küll tagasi ja ikka pingutasin nagu jaksasin. No enamvähem. Jooksin väga paljudest mööda ja see oli väga mõnus tunne :) Need kaks olematut tõusu, mis seal rajal on, olid ootuspäraselt rasked, aga muidu polnud tegelikult viga midagi. Polnud see kiirus ka nii maas midagi nagu ma arvasin. Aeg oli 37.29, mis tähendab, et kaotasin oma eelmisele korrale kõigest 34 sekundit. Sealjuures ma vaatasin, et kui eelmisel korral jooksin esimese km ajaga 4.52, siis seekord oli 5.56 ja järelikult ülejäänud rajal ei kaotanud ma tegelikult üldse mitte tuhkagi.
Mis tähendab, et kokkuvõttes samas kohas tagasi enamvähem ja võiks ju arvata, et trammi alt väljas. Uus võimalus teha teistmoodi vigu kui eelmisel korral.  Ja küllap ma teen ka. Ma veel ei ole otsustanud täpselt, et milliseid :)

Iroonilisel kombel nägin kohe finishis trennikaaslast, kes entusiastlikult kutsus mind Stockholmi maratonile, et tänaseni saab regada veel. Haahaa! :)



No comments:

Post a Comment

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...