Tuesday, July 21, 2015

Mulgi maraton 2015

Niih. Siit ta tuleb. Kaua tehtud kaunikene.
Mulgi maratoni eellugu on selline, et eelmisel aastal jäi see ära ja korraldajad lubasid siis kohe, et sel aastal 18, juuli tuleb maraton ja joostakse Ruhjast  Karksi-Nuia. Vägev! mõtlesin mina ja kui ma kevadel jooksuplaani tegin, siis kaevasin selle info uuesti välja ja panin ilusti isiklikku kalendrisse sisse ka. Paraku aeg muudkui möödus ja polnud ei kippu ega kõppu maratonist. Kuskil mai lõpus uurisin kohalikelt, et kas ikka toimub, aga mingit infot ei saanud. Seega järeldasin, et ju siis ei toimu ja kriipsutasin selle maha. Hakkasin hoopis veidi hilisemateks maratonideks põhja tegema, et siis hiljem vaadata, kuhu paugutama minna. Seega oli aega laialt ja jooksuga võtsin väga rahulikult.


Ja siis kaks nädalat tagasi tuli info, et maraton tuleb ikkagi! Pagan küll, noh. Kuna infot ei olnud ja registreerunuid ka peaaegu üldse mitte, siis lõplik kinnitus toimumise kohta tuli kaks päeva enne jooksu. Ja raja profiil muidugi ikka öhöö ... Lõuna-Eesti laadne, mitte mingi sile Tallinn :)
Ühesõnaga, midagi läks korraldamisega kuskilt metsa ja nagu nad ise ütlesid: ajame ikkagi selja sirgu ja teeme ära!
Seega tuli valida, kas mitte joosta alla 5 tunni või üldse mitte joosta. Pärast pikka kaalumist mõtlesin, et tegelikult mis vahet sellel ajal on ja tahaks ikka hirmsasti kodujärve ääres finišeerida (samas ka üritust ikkagi toetada, sest kontseptsioon tundus äge) ja otsustasin ikkagi minna ja rahulikult läbi tiksuda. Ja muidugi ka plaan B, et kui mingi jama on, siis saab 30. km peal maha tulla enamvähem kodu ukse ees.

Start oli kl 7.oo Ruhja linna (mis peaks olema Läti põhjapoolseim linn) keskväljakult. Sinna saamiseks oli Karksi-Nuiast võimalik minna bussiga, aga mul vedas ja vanemad viisid mu hommikul autoga starti, mistõttu sain ma pool tundi kauem magada. Sellegipoolest pidin juba 5.30 püsti ajama ja hommikusöögi kuidagi sisse suruma. No see öine söömine on ikka vaevaline mu jaoks ja ilmselt jäi ka natuke õhukeseks. Ja jäi ka vahe stardiga natuke liiga lühike.
Stardis oli 17 jooksjat :) nendest omakorda 7 vist olid Lätist. Naisi oli rajal kaks, peale minu veel üks lätlanna. Stardist minnes läks naiste võit mul kohe käest. Vaatasin, et jooksis kuskil 6.30 km tempos ja ma ei julgenud järgi minna, kartes, et haamer saabub kole vara. Niisiis oli võit läinud :) ja kiiret väga ei olnud. Läti poole peal oli udu väga tihe ja jooksjad kadusid silmist paari esimese kilomeetriga. Ja niimoodi see jooks algusest lõpuni läkski, et nägemisulatuses polnud ühtki jooksjat. Üksi vaikselt jooksin Lätimaa uduste heinamaade vahel ja nautisin ilusaid loodusvaateid ja värskelt niidetud heina lõhna. Neuskeni aida joogipunktis tervitasid lätlased neljas erinevas keeles ja pakkusid istet ja seltskonda ja puha. Eesti piirile jõudsin 3 minutit pärast seda, kui sealt oli antud poolmaratoni start ja kolme minutiga oli kõik tee puhas ja stardikangastki õhk välja lastud. Kiired poisid.  Ja nii tore oli, kui hõigati rõõmsalt "Tere tulemast Eesti vabariiki!"
Väga mõnus jooks oli täpselt sinnani kuni oli udu. Kuskil kella 9 paiku udu hajus ja päike naeratas taevas rõõmsalt lagipähe nagu alati. Siis läks kohe raskeks ka. Kuskil 20. km-l sain esimese kerge haamrikese, 30. km-l teise ja 36. km-l kolmanda, aga need olid kõik sellised talutavad haamrid, mis sundisid lihtsalt vaiksemalt võtma ja mingi aja pärast läks jälle paremaks. Joogipunktides oli tuttavaid ja sai lobisetud, rahulikult söödud ja joodud (ilmselt natuke kauem, kui oleks hädapärast vajalik olnud) ja siis jälle teele. Maastik oli käänuline ja künklik, ühtki igavat pikka sirget ei olnud ja lahe oli joosta.
Lõõtsamees Juliuse joogipunkti tahaks ka kindlasti ära mainida, see oli äge. Pärast seda punkti tuli suur hernepõld ja hetkeks käis läbi pea, et ossa kus seal raksutaks :P Pärast seda Nuuda järve ääres tuli korraks mõte, et hüppaks sisse sinna enne viimaseid raskeid tõuse, nii palav oli. Kuigi tegelikult vist ei olnud väga palav. Napp 20 kraadi selleks kellaajaks.
Viimased 10 km sisaldasid kaht kõige raskemat tõusu ja esimesel neist oli mu fännklab ilusti reas joogipudeliga. Väikse pojaga jooksime koos tõusust üles käest kinni, siis pidin jälle üksi edasi hakkama saama. Kannatasin ära need Nuia tõusud ja üle finišijoone ma sain. Seekord ilma igasuguste vigastusteta ja ülimalt positiivsete emotsioonidega.
ma olen viimase tõusu otsas kolme tamme juures, kui pingsalt vaadata :)
 Aeg oli 5.23, aga see ei oma mu jaoks hetkel erilist tähendust. Või kui, siis ainult nii palju, et paari kuu pärast peaks olema üsna reaalne see 4.59 lõpuks ära joosta ja selle jaoks tuleb kergem rada valida.


Super rada minu arust! Ega see ei ole kindlasti rekordi jooksmise koht, ikka elamusmaratonide alla liigitaks.  Vähene osavõtjate arv, ilus udune suvehommik ja kohalik loodus tegid sellest minu jaoks küll erakordse maratonipärlikese. Isikliku mõõtmena veel koduseinte toetus ja käehoidjad, joogipudelit ulatavad käed täpselt seal, kus vaja ja pärast mõnus aftekas vanemate aia kirsipuu, maasikapeenra ja hernepeenra bermuudas.


Kahe maratoni vahele jäi natuke üle kahe aasta. Vahepeal ma enam päriselt ei uskunud, et ma kunagi veel üldse maratoni jooksen. Aga nagu targemad ütlesid, maratoni-isu tuleb tagasi.
Ja nii oligi.









No comments:

Post a Comment