Monday, October 3, 2016

Tartu Linnamaraton

10. maraton läks hoopis teistmoodi, kui plaantud oli.
Algne plaan oli, et mina jooksen Tartus rekordi ja noor ja lootustandev sarikirjanik ootab mind on trükisooja raamatuga finišis, et siis teeme ühe laheda friikpildi sarjast "kuulus ja kummaline" või umbes nii, aga noh.. tegelikkuses, nagu ikka, läksid asjad hoopis teisiti.
Alustades sellest, et raamat ei saanud valmis.

Kui ma reede õhtul Tartusse jõudsin, oli torm vaibubud ja igati tore ilm oli juba. Taksojuht rääkis, et päeval oli päris kole olnud, aga kae imet- õhtul jäi järsku kõik vaikseks.

Enne starti oli kõik peaaegu hästi. Välja arvatud asjaolu, et jänes, kellel oli 4.45 särk seljas, ei olnud küll see mees, kes välja kuulutatud oli. Ja loomulikult oli ka tuul tõusnud.
Stardist edasi oli mul kohe esimesest meetrist alates seekord raske. Esiteks 4.45 jänes jooksis tempoga 6.20, aga mul oli jalg ikka jube kange tol hommikul ja ma otsustasin kohe, et jään natuke maha, aga jooksen kella järgi ja püüan joosta 6.45 kilomeetreid.  Seega jäin kohe alguses üksi ja jooksin 4.45 ja 5.00 grupi vahel. 4.45 grupiga vahe muudkui tasapisi kasvas, kuigi ma jooksin alguses ilusti 6.45 kõik kilomeetrid. Esimestel kilomeetritel tuul ei seganud, aga kuskil 15. km edasi, kui olime kuskil agraarpiirkonnas, läks asi päris käest ära. Väga nüri oli selle tuulega võidelda, tempo langes ja 5 tunni omad jõudsid mulle järgi just enne 20, km joogipunkti. Kahjuks olin energiast täiesti tühi ja polnud mitte mingeid ressursse kuskilt võtta. Lootused olid muidugi pandud ka Contrale, et laulab midagi või viskab mõne vaimuka riimi, aga tal parasjagu ei olnud ka laulutuju ja nii rühkis 5 tunni punt tihedalt koos ja suht vaikuses minema ja minu vaimu see kuidagi ei ergutanud.
Niisiis oli mul piisavalt kaua aega leppida mõttega, et see maraton läheb perse (vabandust!). 21-28 km mõtlesin ma igatahes mitmeid kordi katkestamisele, sest kui rekordit niikuinii ei jaksa joosta, võiks vähemalt protsessi nautida, aga see vastutuult murdmine oli kõike muud kui nauditav.
Aga jooksumaratoni põhimõtteliselt ei katkestata minu arust. Tegelikult lähebki just selles punktis põnevaks, kus kõik on juba metsa läinud. Et misasja sa siis mõtled ja tunned ja kuidas sa sealt ikkagi lõpuks koju tuled. Ja mis sa sellest kõigest pärast arvad. Raja peal jõuad sa niikuinii kõike arvata. No elust ja inimestest ja maratonist ja üleüldse :D

Aga siis kui see õuduste maa lõpuks linna tagasi keeras, oli linnavahel täitsa talutav joosta ja kohe ootas mind ees 30. km teeninduspunkt, mis tegelikult asus küll 32. km alguses.
Ja seal ootasid mind Mairi magneesiumiga ja Pille tordiga! Juhuu! Juubelimaraton ikkagi. Ei mäletagi, et oleks elus varem niimoodi süüdimatult supilusikaga karbist sefiiritorti sisse ajanud. Aga see tort oli ikka paganama hea ja õiges kohas.

Selles punktis oli ka üks Kevin, kes oma esimest maratoni jooksis. Pakkusin talle ka torti, aga ilmselgelt ei olnud tal tordi isu :)
Keviniga jooksime edasi koos ja ajasime juttu. Kui ma talle ütlesin, et mul on kümnes maraton, läksid tal silmad suureks kui alustaldrikud ja ta hüüatas, et "mis sul viga on!" :) Mingil hetkel hakkas tal jälle parem ja ta jooksis eest minema, varsti kadus ka nägemisulatusest.

Üldiselt sealt 30. punktist edasi oli palju kergem juba. Lõpuni polnud enam eriti tühjagi maad, vastutuult lõigud olid lühemad, kuigi oli endiselt väga ebameeldivaid lõike. Kuskil 5 km enne lõppu sain teada, et minu seljataga on veel kaks inimest. Üks neist jooksis minust mööda ja taga paistis tühjus. Aga mingil hetkel umbes 4 km enne lõppu oli ees nägemisulatuses jälle Kevin ja tagant paistis juba Leili, mis tähendas, et läks finišiheitluseks :) Kevini sain kätte ja jooksin enne tõusu juba vahe sisse. Toomemäel olime umbes 50 meetriste vahedega mina, siis Kevin ja siis Leili. Kui rada seal üleval keerutas, vaatasin, et Leili oli saanud joogipunktis Kevinist mööda. Aga laskumisega sai Kevin jälle Leilist mööda ja sellises järjekorras üle joone ka tulime.
Ajast ei ole mõtet jälle eriti midagi rääkida.

No mis ma oskan öelda. Pärast 10 korda maratoni läbimist tuleks vist leppida tõsiasjaga, et ei ole sellel alal lihtsalt andekas ega viitsi ka piisavalt pingutada vist ja võib-olla mitte enam joosta maratoni.
Võib-olla tuleks otsida mõni lihtsam hobi a la käsitöö või koorilaul.
Ma igatahes mõtlen selle peale.



No comments:

Post a Comment

Kuidas ma Tallinnas ei jooksnud

Kuigi ma alguses regasin maratonile ja seejärel tõstsin ennast ümber maratonilt poolmaratonile, siis paraku jäi ka see jooksmata. Lühidalt...