No see sulas küll lõunaks ära, aga sellegipoolest nunnu ja armas ja puha. Noh, paar ilupilti sai ära tehtud ja läinud ta oligi.
Elevust veidi tekitas, aga mitte nii palju, et oleks nagu hakanud seetõttu veel rehvivahetusele mõtlema või muid otsustavaid samme talve suunas astuma.
Aga ülla- ülla.. nädal hiljem siis suusalumi plaksti kohal.
Mina selleks igatahes valmis ei olnud. Kõigepealt ei viitsinud minna rehve vahetama ja siis oli kohe ka megajärjekord, mis tähendas, et liikuda tuli ühistranspordiga. Mis tähendas, et ma ei viitsinud ka suuski hommikul kohe kaasa vedada ja isegi neid mitte otsima hakata.
Sellegipoolest tegin lõuna ajal metsas väikse tiiru ja jalutasin suusaraja läbi. Kannatas mullasuusaga peale minna küll. Niisiis valmis pika mõttetöö tulemusena peas keeruline skeem, kuidas õhtul minna suusatama, nii et ei peaks oma suverehvidega linnavahel rallitama.
AGA. Kodus selgus, et nuta või naera, suuski ei ole. No mitte ühtegi.
Ja siis mulle meenus, kuidas ma ühel ilusal juulikuu päeval Jõulumäel suusatamas käisin. Loomulikult oli mul vaja sinna kõik suusad kaasa võtta, mis mul üldse olemas on, sest ega ju polnud õiget ettekujutust ka, millised on juulikuised suusaolud ja jõle edev oli keset suve suusakotti autost välja tõsta ja teha nägu justkui valiks suuski. Ja sealt edasi meenus hetk, kui ma tõstsin kõik oma suusad kotiga Pärnus autost maha.
Nojah. Igatahes seal nad nüüd siis on. Ja mina istun hommikust õhtuni põhimõtteliselt suusaraja kõrval. Ja lund muudkui sajab ja sajab.
Lisaks sellele olen ma pannud mingitel segastel asjaoludel ennast nädalavahetuseks kirja hoopis ühele jooksule kuskil Ida-Virumaal ja ma ei saa sellest ka loobuda, sest see on omakorda üpris mitmetahuline projekt. Nii et esimest korda elus hakkan ma lume sees jooksma, lisaks lubatakse lumesadu nagu kotist.
Vot. Lumi on. Auto on. Aega on. Suuski pole.
Milline raiskamine.
Üks õlu palun.
No comments:
Post a Comment