Tuesday, March 14, 2017

Engadin

Maratonijutud ei jää siiski tulemata, mis siis, et lund ei ole.
Kui hakkas kohale jõudma, et päriselt võibki lumi sel aastal taeva jääda, hakkas maratoni värk ikka kripeldama, võtsin kõne Jürile ja küsisin, kas tal on Saksa maratonile (mis oli umbes 5 päeva pärast tol hetkel) juhtumisi vaba kohta. Jüri ütles, et ei ole, aga  et kuule, Šveitsis vist üks koht jääb vabaks, et sinna äkki saaks. Ütlesin, et davai, lähme siis Šveitsi, peaasi, et saab suusatada.
Ja me läksimegi.
Muidugi sain ma 4 päeva enne minekut totaalse tuumanohu ja veel viimasel õhtul ma kahtlesin, kas üldse starti lähen, aga hommikuks oli olukord palju parem. Ja muidugi olid mul kaasas suusasaapad, mida ma ainult poes proovinud olin, nii et küsimärke lendles õhus. Juhtuma hakkas ka kohe koduuksest välja astudes igasugu asju, aga eks sellepärast ju ära käiaksegi.
Šveitsi sõitsime läbi Frankfurdi ja Milano, sealt edasi rendibussidega. Milanos oli 19 kraadi sooja. Lind laulis ja pungad olid puul. Päris imelik oli seal talvesaabastega olla, jõhkralt palav oli! :).

Aga üleval mägedes, St Moritzis paar tundi hiljem oli korralik -5 umbes ja käis parasjagu sprindivõistlus, kui sinna jõudsime. Saime eestlastele ka kaasa elada ja päris suusatajaid meetri kauguselt vaadata. Lund oli kõriaugni. Mu nohu kadus seal hõredas õhus nagu lõigatult.
Vot nii.
St Moritz on umbes 1800 meetri kõrgusel merepinnast. Mägede põhjapoolsetel külgedel on liustikud, mis päriselt ära ei sula kunagi. Ehk siis peaaegu nagu paradiis :)

Järgmisel hommikul läksime suuski proovima ja rajaga tutvuma.
Hommikul oli 12 kraadi külma. Aga kui päike välja tuli, siis muidugi kõrvetas nii mis kole. Õnneks sai maratoni expolt kaasa haaratud päiksekreem ja sellega ennast kohe sisse kreemitatud, aga etteruttavalt olgu öeldud, et ega sellest erilist tolku ei olnud, pandakaru päevitus on esinduslik ja nahka koorub näolt.
Plaan oli üle vaadata kurikuulus padjamägi ja niisma sõita natuke. Alguses sõitsime padjamäest üles ja mul oli ikka jube raske seal. Pulsi viskas kohe 170ni ja liikusin nagu tigu. Kõik kihutasid eest minema, ma pööritasin silmi, tegin pilte ja ootasin kuni pulss allapoole langes, siis läksin tasakesi edasi. Noh, jättes kõrvale olematu tempo, oli päikse käes ikka ilus suusatada küll. Suusasaapad õnneks ei seganud, kuigi olid veidi ikka harjumatud algul.


Jupike padjamäest inimestevabalt nägi välja selline.


Iseenesest mitte midagi ülemäära keerulist seal ei olnud. Kurv ühtepidi, siis kurv teisipidi, väike slaalom puude vahelt, kurv paremale ja otse alla kaussi laskumine, kust sai päris hea hoo sisse. Aga juba siis olid kurvid kergelt ära sahatatud ja lahtise pudru all oli jää.
Kokkuvõttes ma sain aru, et tuleb lihtsalt mängu jälgida ja äärest tasakesi minna.


Muottas Muraglilt oli selline vaade
Kui rada oli üle vaadatud, sõitsime gondliga ühte kohalikku mäetippu, mille nimi oli vist Muottas Muragl, istusime seal 2456 meetri kõrgusel, nautisime vaadet, päikest ja kohvi. Aklimatiseerusime ühesõnaga. Päike paistis, inimesed olid kõik nii õnnelikud ja ega endal oli ka selline mõnus muretu olemine seal.

Järgmisel päeval, kui oli maratoni start, oli mul minek juba hoopis teine kui päev varem. Organism oli ilmselt hõreda õhuga kohanenud, enesetunne oli väga hea ja suusk oli ka super.
Väga mõnus oli sõita, kift rada, ilusad vaated. Algul läks rada pikalt mööda järve jääd, seal oli ruumi laialt ja sai uisutada nagu jaksasid. Kui tuli esimene tõus, siis seisin seal tõusu all 10 minutit ja lihtsalt ootasin, et saaks edasi suusatada. Ka järgmiste tõusude all tuli seista ja oodata, sest rahvast oli nii jube palju. Paraku startisin ma ka kõige viimasest grupist, mistõttu ühel laskumisel, kus mul oli kiirus 48 km/h röögatasin selges eesti keeles, et "ei astu ette!" Noh, sai aru küll :) Aga üldiselt laskumistel väga hullusti ei sahatatud ja mahtus mööda ilusti.
Padjamäel ei olnud parasjagu väga palju inimesi kõhuli, kui ma sealt alla tulin. Muidugi oli see korralikult ära sahatatud ja lumi vaalus, aga kuna kõik sahatasid millegipärast seal jäise osa peal, siis just sealt pehme lume pealt mahtus ilusti otse kahe rea vahelt läbi.
Raskeks läks mul 5 km enne lõppu. Siis sain siukse haamri, et tõusul vaevuvaevu koperdasin edasi, päris seisma ei jäänud,  aga palju puudu ka ei olnud. Õnneks tuli päästev pikk laskumine, aga siis kohe uus tõus, mis ei olnud terav, aga sel hetkel tundus jube pikk. Lisaks oli ju palav, libisemine läinud, lumi pehme. Edasi oli iga vaevu aimatav tõusuke ka raske, aga siis oli kohe õnneks lõpp kah.

Raja ääres oli väga palju rahvast, kes kõik innukalt kaasa elasid ja nimepidi ergutasid. Kuna mul on selline tavaline kohalik nimi seal, siis oli ergutuskoor väga vinge, pakuti õlut ja coca-colat :D Jõin igal pool, kus vähegi võimalik oli (v.a õlu) ja kindlasti rohkem kui tavaliselt. Selle eest ei olnud mul kaasa ühtegi geeli ja noh, lõpus võib-olla jäi see täpselt puudu.

Ühesõnaga.. tehtud! Emotsioonid vägevad, kõike oli nii palju - aastaajad, riigid ja tegevused vaheldusid nii kiiresti, et see virrvarr tekitab tunde justkui oleks olnud nelja päeva asemel kaks nädalat ära Eestist.

Tagasitulles oli jälle kevad ja sõime Como järve ääres jäätist, päikseprillid peas.
Kevad on kohe siinsamas, inimesed!


No comments:

Post a Comment

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata. Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta...