Wednesday, March 22, 2017

XT Talverogain

Nii. Ühel päeval tuli üle kolme aasta stiilipuhas kõne Annelt: "panin meid rogainile kirja". Just täpselt nii, mitte et äkki läheks või midagi :) Mul pidi komm kurku minema. Mis? Kus? Nii äkitsi? Lappasin kalendri läbi ja kae imet- oligi vaba see kuupäev.
Anne teatas, et ta pole kaks aastat trenni teinud. Ma mõtlesin, et küll on tore, siis ta ei tapa mind ära vähemalt. Kiire arvutus näitas, et see toimub nädal pärast Engadini ja kindlasti on mul siis jalg kange ja puhkusest alles väsinud. Aga neli tundi külmkapist eemal tuleb inimesele kindlasti ainult kasuks. Ühesõnaga oli tulemas mõnus lonkimine metsas ja palju loba.
Kui Anne kohale hõljus ja sai vahepealne elu diagonaalis kokku võetud, hakkas muidugi tasapisi imbuma, et "kolm korda olen jooksmas käinud", "no jaanuaris ka natuke jooksin" "tegin lastega paar triatloni" jne. Jajah! @pole kaks aastat trenni teinud. Siis oli juba selge, et mingit jalutamist loomulikult ei tule.
Ja ega ei tulnudki. Kaardi saime 5 mintsa enne starti ja tegime tavapärase tööjaotuse, mina arvutasin, kus rohkem punkte on ja Anne vaatas, mis punktide ümber toimub. Alguses jooksime linnavahel ilusti 6 mintsa kilomeeter tempos, mis oli päris okei. Või noh, õigupoolest oli see minu dikteeritud tempo, Anne oleks ilmselt jooksnud kiiremini, aga mulle tundus see selline piiripealne juba. Ja ega kiiret ei olnud ka tegelikult.
Metsas oli tore. Kohe päris meeldis. Polnud nii ammu käinud ju. Suht alguses kohe jooksin säärega vastu mingit puuoksa ja järgmised viis minutit ma mõtlesin, et kas mul jookseb mööda säärt veri või on mul lihtsalt selline tunne. Aga siis läks see meelest ära ega meenunudki enne kui pärast riideid vahetades tuvastasin augu jalas ja tõdesin, et oligi veri siis. Igatahes liikumist see ei seganud, ses mõttes ebaoluline auk.
Seekord oli jõle palju kraave ja kõik olid silmaga hinnates sellised, et eeldasid 3 meetrist kaugushüpet. Mina hüppasin stabiilselt 2.80. Ehk siis igas võimalikus kraavis olin ma põlvini vees.
Anne hüppas kraavidest veits kabedamalt üle, aga selle eest katsetas ta ühe kraavi peal olevat jäätükki, mis läks ta jala all pooleks ja ta lendas elegantse kaarega sealt vööni kraavi. Mina muidugi lõkerdasin kalda peal naerda, selle asemel, et käsi ulatada.

Päris ära me ei eksinud, aga mõned vead tegime rohkem kui tavaliselt. Lisaks väsisin ma pärast kaht tundi ka ära. Me küll jooksime joostavates kohtades peaaegu lõpuni välja, aga tempo oli lõpus ikka olematu. Kiiremad kõndijad liikusid kindlasti kiiremini. Anne muidugi ära ei väsinud, kappas ees ja vahepeal ootas mind järgi. Ma oleks vist jõudnud ka natuke kiiremini liigutada, kui väga vaja oleks olnud, aga väga ei olnud ju :)
Lõpptulemusena saime täitsa normaalse keskpärase tulemuse, aga kohe sai ka selgeks, et me ei planeerinud just kõige paremat rada. Pärast uurisin tükk aega kaarti ja avastasin, et ma olin liiga pimestatud tagumisest 9 punnisest kontrollpunktist ja jätsin kaks punkti tähele panemata viirutatud ala ääres, mis tähendas, et tegelikult arvutasin ma valesti. Ma ei teagi kohe.. kui joosta ei jõua, siis sellest ei ole iseenesest midagi hullu, aga kui arvutada ei oska, siis on ikka kehv tunne küll veits. Ometi ma olen ju nii tark! :)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi paus oli väga pikk, saime õigeks ajaks metsast välja, läbisime 24,8 km, ikka oli tore ja päris rooste pole läinud. Natuke ainult. A küll me kosume.
Vist lähme mõnikord veel.

No comments:

Post a Comment

Kuidas ma Tallinnas ei jooksnud

Kuigi ma alguses regasin maratonile ja seejärel tõstsin ennast ümber maratonilt poolmaratonile, siis paraku jäi ka see jooksmata. Lühidalt...