Monday, February 27, 2017

Skinide test vol 3 ja vol 4

Kuigi ma Tartu Maratoni ei sõitnud, oli mu nädalavahetus otsast ääreni sporti täis.
Algatuseks istusin kogu valge ja päikselise aja umbses korvpallisaalis mürareostuse käes ja elasin kaasa noorsportlastele. Kuigi laias plaanis kukub korvapall mu lemmikalade järjekorras pidevalt tahapoole, siis ausalt öeldes oli üks mäng nii põnev, et emade fännklaab karjus üksmeelselt hääled ära ja emotsiooni oli oioi kui palju.
Aga see selleks. Siis kui oli enamvähem alles pime või juba pime, käisin suusatamas ikka ka.
Vabariigi aastapäeval sõitsin hommikul vara Harku metsas ja olin seal ainus inimene suuskadel. Kõik suusatajad olid ju maratonil. Oli väga nauditav suusatamine. Päike paistis ja puha. Isegi muru ei paistnud kuskilt lume alt välja. Inimesed jalutasid metsas ja kõik olid nii rõõmsate nägudega.

Laupäeva hommikul läksin klassikasuuskadega Nõmmele. Rajatraktor just lõpetas klassikajälje ajamist ja olin esimene, teine või äärmisel juhul kolmas, kes oma suusad värskesse klassikajälge asetas. -5 kraadi! Harvaesinev külmalaine sellel talvel! :) Jätsin seekord panemata suuskadele jäätumisvastase sprei ja mõtlesin, et vaatan kas läheb suusa karv jäässe nagu hoiatati. Ei läinud veel pooleteise tunniga, mis ei tähenda, et näiteks kolme tunni peal ka poleks läinud. Sõita oli väga hea. Suusk pidas ideaalselt lausa, libisemine oli ka justkui enamvähem, kui ma oma test-puu järgi arvestan. Üldse oli selline meeldiv trenn, kus ma tundsin esimest korda elus vist, et ma olen päris hea suusataja. See ebaadekvaatne emotsioon on põhjustatud samast asjaolust, et suusatajad olid kõik ju Otepääl ja Nõmme ringi olid vallutanud valdavalt inimesed, kes ei olnud just väga palju oma elus suuski näinud ja väiksed lapsed, keda lapsevanemad olid otsustanud väske õhuga karistada :)

Pühapäeval jõudsin Nõmmele kell jubapime, aga rahvas veel igatahes suusatas. Väljas oli +2 kraadi ja sadas tihedat vihma. Rada oli täiesti jääs, suusajälg oli kohati täiesti ära sõidetud ja seal, kus teda oli, lainetas koledalt. Sillalt alla sõites oleksin peaaegu kõhuli lennanud, sest jäljest polnud seal haisugi ja pimedas ei näinud ka tuhkagi. Ühtlasi jäi mul algul suure ähmi ja koperdamise tõttu fikseerimata kui kaugele suusk libises. Pärast ei läinud sinna laskumisele üldse enam kurja välja kutsuma.
Jäätumisvastast spreid seekord ka ei pannud. Alguses suusatasin lahedalt vahelduvat, suusk pidas täitsa ilusti. Pidamine jäi kehvemaks, aga ühesammulist paaristõuget (või mis selle nimi ongi) sai ilusti sõita, arvestades olusid oli mul täitsa okei suusk ja visuaalse vaatluse põhjal ütleks, et ikkagi vist platsi parima pidamisega suusk. Kui suusa ära võtsin, siis mingit jäätumise värki ei täheldanud.
Nii et lühema maa peal igatahes pole hullu, kui sprei ununeb panemata. Päris külma ilmaga muidugi ei tea ja see jääb sel talvel ka teada saamata. Vist.

No comments:

Post a Comment

Kuidas ma Tallinnas ei jooksnud

Kuigi ma alguses regasin maratonile ja seejärel tõstsin ennast ümber maratonilt poolmaratonile, siis paraku jäi ka see jooksmata. Lühidalt...