Kus sel aastal joosta?

Vaikselt tuleb hakata mõtlema, et mida suvega peale hakata. Kus joosta? Mida joosta? Millal joosta?
On ka võimalus mitte joosta muidugi, aga no misasja sa ikka selle pika valge ajaga linnas paremat teha oskad.
Jalgratas mind endiselt ei huvita, pigem täheldan süvenevat tõrget.
Niisiis tuleb jääda jooksu juurde. Kuigi sellega on ka igavene häda ja viletsus.
Vahel ma mõtlen, et ei viitsi enam maratoniga jampsima hakata, aga siis tuleb jälle kevad ja ma mõtlen, et kurat, sel aastal jooksen ära alla 5 tunni, siis saab kaelast ära, tossud varna ja blogi lukku panna. Sest pooleli on ka imelik jätta, kui juba alustatud sai. Ikka idioodi järjekindlusega läbi seinte! :)
Vaatame siis, mis see hooaeg toob.
Algus on olnud selline, mille kohta võiks arvata nii ja naa.
Ühtpidi olen ma, arvestades kuupäeva, päris usinalt jooksnud. Ja kilomeetrid tulevad päris kergelt. Samas on need kilomeetrid olnud nii aeglased, et ülearu palju optimismi ei sisenda.
Jooksen trennis madalama pulsiga kui varem. Algul oli see õudne piin, nüüd olen harjunud, aga ma tahaks joosta paju kiiremini.
Hetkel ei ole plaani paika pannud, kus maraton joosta. Olen kaalunud erinevaid maratone, aga ei ei ole veel head plaani. Kes esimesena hea ja sütitava plaaniga peale lendab ja suudab selle mulle veenvalt maha müüa, sellega ma maratoni jooksma lähen. Kindlasti mitte mai kuus. Aga juuni ja edasi tuleb juba kaalumisele.
Aga kui lähematest jooksuplaanidest rääkida, siis on mul plaanis esialgu Riias 21 km joosta. Alguses oli plaan joosta seal uhke uus isiklik reks, aga sellist hoogu praegu kuskilt ei paista. Samas aega veel on ja eks ma vaikselt pusin edasi ja proovima ikkagi lähen arvatavasti.

Nii. Vahepeal olen ma aidanud järele nõrgemaid külgi ja hakkasin orienteerumist õppima. Kõik teavad, et ma võin põhimõtteliselt koduaeda ka ära eksida ja see on nüüd jälle mitmeid kordi kinnitust saanud. Kaarti ei tunne, ühtegi tingmärki üldiselt ka mitte. Pärast hiljem olen mõned asjad välja guugeldanud uudishimust.
Esimene kord käisin koos tütrega orienteerumisteisipäevakul. Jõudsime nibin-nabin enne stardi sulgemist kohale, valisime mingi keskmise raja, saime kaardi ja jooksime suvalises suunas umbes kilomeetri. Siis mulle tundus, et vist ei olnud õige suund. Küll ma üritasin seda kaarti käes keerutada ja aru saada, kus kurat ma olen. No null. Olgu öeldud, et tegevus toimus Kadriorus, mille mõlemas servas olen ma tegelikult mõned aastad elanud.. :) Lõpuks üks mees aitas kaardi õiget pidi kätte ja siis hakkas mingi udune ettekujutus tekkima, võtsime suvalises järjekorras 6 punkti ja olime jube rahul endaga. Ühtlasi seletas see mees ka kompassi põhimõtte laias plaanis ära ja tuli välja, et see ei olegi raketiteadus.
Teisel korral käisime Merimetsas. Enne seda teist korda läbisin ma kompassi kasutamise kursuse vol 2 ja laenasin kompassi, lisaks sain veel igasugu rännutarkusi kaasa rajale ühelt targalt inimeselt. Käisin jälle koos tütrega ja seekord võtsime kõik punktid järjest nii nagu ette nähtud oli. Aega läks miski poolteist tundi (ja see ei jäänud selle taha, et laps ei jõudnud joosta), 3,5 km ringist sai meil reaalsuses 7,5 km umbes, aga tehtud ta sai ja väga võimalik, et see jääbki pikaks ajaks mu orienteerumise tippsaavutuseks.
Kolmas kord käisin üksi. Järve metsas. No Järve metsas olen ma vist viimase viie aasta jooksul olnud rohkem kui kodus :) Keegi ei jõua neid kilomeetreid kokku arvutada, mis ma seal jooksnud ja suusatanud olen. Loomulikult võtsin suht keerulise raja. Aega väga jälle ei olnud, sest jõudsin jälle nii hilja, seega tuli ikka korralikult talda ka anda. Algus läks täitsa normaalselt, aga neljandat punkti ma enam üles ei leidnud. Ühtegi inimest ka kuskilt ei paistnud, selline normaalne "karu mets" oli. Mina pole seal igatahes kunagi käinud :). Lõpuks hakkas aeg nii peale pressima, et jooksin suvalist teedpidi lihtsalt tagasi ja piiksutasin suvalised punktid kõik läbi, mis teele sattusid. Ühesõnaga Järve mets ikka täitsa feilide feil :D Aga kuna ma olen seal Ülemiste aia taga jooksnud väga palju, siis vähemalt koju ma oskasin tulla. No mis ma oskan öelda? Piinlik lugu :)
Kõige selle valguses paneb mind imestama, et kuidas pagan ma küll selliste olematute teadmistega põhikooli lõputunnistuse sain. Aga võibolla ongi parem, kui teatud asjad ajaloohämarusse ja legendide tasandile jäävad :)