Seega ma teen oma SEB lühidalt, lakooniliselt ja detailidesse laskumata: kannatasin ära, raisk! :)
Napilt ja sõprade abiga. Oli halb ja vaevaline nagu kogu hooaeg olnud on. Silm ei säranud ja polnud tore.
Aeg oli täpselt sama, mis eelmisel aastal Helsinkis ehk 5.44 ja mingid kopikad. Rõõmustada pole põhjust, aga kurvastada tegelikult ka mitte. Oli selline vaimu virgutav psühholoogiline harjutus. Uusi vigastusi ei ole ja vanad asjad ei seganud tegelikult. Lihtsalt sattus olema niigi kehva hooaja kehv päev.
 |
| 34. km. Ainuke ilus hetk sellel maratonil. Aitäh Pille! :)) |
Noh, nüüd on kaelast ära ja jälle hea rahulik. Ei taha tükk aega ühtegi maratoni joosta :)
Püüan selle kiirelt ära unustada ja tasapisi suusahooajaks valmistuma hakata.
põnev lugu :)
ReplyDeleteNo kahtlemata oleks saanud panna loo kirja tunduvalt värvikamalt, mitmekihilisemalt ja mitmes vaatuses. Aga see oli vaimselt nii kurnav maraton, et ma ei viitsi seda uuesti ajus läbi nämmutama hakata. Lepitagu sellega! :)
ReplyDeleteSa jõudsid lõppu! Kas see tunne juba üksi ei ole kõike väärt? :) Minu silmis oled sa tubli. Ja... Järgmine aasta teeme seda taas, eks?
ReplyDeleteNo selles suhtes jah hästi, et üle joone. Aga sellist head tunnet ei tulnudki. Maraton hakkas väga vastu seekord. Pole varem kunagi sellist tunnet keset maratoni olnud, et ei taha enam ühtegi sammu joosta. Seekord oli ja see oli juba kuskil 23. kilomeetril. Eks see on nende ärajäänud pikkade trennide tulemus. A siis jooksis mul tükk aega kõrval üks random tervisejooksja ja uuris igasugu asju maratoni kohta, mis kuidagi vajutas õigetele nuppudele mu peas :)
ReplyDeleteaga see "ei iial enam" on juba unustatud jälle ja ma kahtlustan, et jalg on joonel juba varem kui aasta pärast.
Ja järgmisel aastal Tallinnas lubasin ka stardis olla.