Monday, October 9, 2017

Veel paar jooksu


Maratoniga sai jalg lõpuks enamvähem soojaks joostud ja hooaja lõppu tegin paar natuke normaalsemat jooksu kah.
Kõigepealt jooksin Paidest Türile esimest korda elus. See oli üsna huvitav ettevõtmine, sest sisaldas keerulisi logistikaülesandeid, kui ma alguses pidin sõitma Tallinnast Pärnu, siis Paide, kust jooksin Türile ja siis oli vaja tagasi liikuda Paide-Pärnu- Tallinn. Kuidagi õnnestus see kõik lõpuks paika saada ja ära teha.
Päris tore jooks oli. Stardipauk tuli küll ilma igasuguse sissejuhatuseta ja veidi ootamatult, aga teisest küljest- stardiaeg oli ju juhendis kirjas ilusti :)
Nagu ikka- jooksin alguses liiga kiiresti minema ja siis hakkas tempo tasapisi langema. Joogipunkt oli alles Kirnas ehk siis 8. km tõusu all, mis jäi selgelt hiljaks minu jaoks. 8. km tõus küpsetas mõnusalt läbi ja edasi oli selline ühtlaselt langevas joones jooks, lõpuspurdi jaoks ei olnud mitte midagi kuskilt võtta. Vist isegi pool meetrit enne lõpujoont jäin peaaegu seisma ja astusin soliidselt üle joone . Aga kuna pole sellel aastal jooksnudki nii lühikest võistlust, siis järelikult pole ka nii kiiresti jooksnud ja mis seal siis imestada üldse ongi. 13,6 km siis ja aeg oli 1.22 midagi. Ehk siis enamvähem juba peaaegu nagu hakkas vorm tulema. Ja tunne oli ka juba täitsa nitševo.


Ja siis ma jooksin Tartus 10 km. See oli selline ratsionaalne jooks, et kuna mul oli lõuna-osariikides vaja õiendada mõningaid sotsiaalseid võlgu, mis paratamatult lõppesid ka üleliigsete kalorite tarbimisega, siis 10 kiltsa tundus olevat paras bilansi tasakaalustamise koht.
Tartus oli alguses kõik hästi. Tunne oli hea ja puhanud ja mõtlesin, et jooksen kuskil 56 minutit ja natuke (rekordit püüdma ikka noh). Aga siis hakkasid juhtuma mingid imelikud asjad ja enne starti ma tundsin, et kurat, sees keerab kuidagi kahtlaselt. Aga see läks justkui üle.
Stardist jooksin ma ära veel kiiremini kui Paides :) Aga siis tuli Karlova tõus ja see osutus raskemaks, kui ma olin arvestanud. Seal tõusu otsas hakkas mul uuesti kuidagi väga imelik ja pidin tempot allapoole korrigeerima. Kuna rada sai enamvähem enne ikkagi üle vaadatud, siis Sõpruse sillast edasi oleks pidanud minu arvestuste kohaselt justkui sile maa olema ja ainult vajuta. Tegelikult muidugi ei olnud. Ikka oli mitu väikest tõusukest veel. Aga sellega ei olnud ma üldse arvestanud. Ja sees ikka keeras päris lahedalt. Joogipunktis lihtsalt seisin rahulikult ja jõin ainult vett, sest kartsin, et kogu hommikusöök tuleb välja.
Enne lõppu suutsin ikka kuidagi kokku võtta ennast ja vähemalt viimased sada meetrit spurtisin korralikult 10 kohta ettepoole umbes.
Kokkuvõttes jäi rekord jooksmata, aga selle hooaja kiireim jooks oli küll. Kuigi Paide-Türiga vahe on selline kosmeetiline.
Aeg oli 58 koma midagi.

Vot. Sellega vist hakkab jooksuhooaeg üldiselt otsa ka saama. Ühe kümneka teen äkki veel, kui viitsin. Võib-olla ei viitsi ka.

No comments:

Post a Comment

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal ...