Tuesday, February 27, 2018

Vahepeal on hästi ikka ka

Lõpuks on siis saabunud päriselt talv. Üle mingi saja aasta saab Järve metsas jälle suusatada. Ehk siis ma ootasin kaks aastat seda päeva, kui ma sain kontorist otse suusatama minna lõuna ajal. Seda suurem oli rõõm, kui see lõpuks saabus. Ja rõõm oli eriti suur, sest Järve metsas oli ülihea uisku sõita võrreldes Harku metsaga, kus oli keskelt rada üles sõidetud või võrreldes Nõmmega, mis on nii ülerahvastatud.
Esimest korda tegelikult käisin Järve metsas üks õhtu kl 21 ja seal ei olnud mitte kedagi, samas oli super rada. Ma lihtsalt nautisin ja naeratasin seal üksi.
Ma ei tea, miks see Järve mets mind nii õnnelikuks teeb.

Nädalavahetusel käisin Kõrvemaal ja sõitsin seal Tallinna maratoni lühikese distantsi ehk siis 19 kiltsa. Vot ja see oli ka 19 km naeratust ainult. Väljas oli kümme kraadi külma ja sadas kergelt lund ehk siis imeilus postkaardi sõit. Suusk oli mega hea ja tunne oli sellega võrdne.
Ja muidugi need Eesti sõitudele iseloomulikud hetked, kui enne starti näed samasuguse suusadiagnoosiga "palatikaaslasi" ja laskumisel enne kurvi keegi selja tagant hüüab "sada kilo vasakult!" ja sa saad aru, et pead võtma natuke paremale :) Mulle tuli pähe, et ilmselt on analoogseid asju hüütud ka mujal maratonidel, näiteks selges tšehhi keeles, aga ei ole osanud reageerida.

See neljane rong jõudis mulle järgi täpselt enne joogipunkti. Mina jõin, nemad ei joonud ja järgi enam ei jõudnud neile. Ehk siis kuskil 6 km enne lõppu vist.
Noh, tõusud lõpus kustutasid ikka, sest ega see Kõrvemaa on ka siuke 50 kiloste rada rohkem, aga kuna ma olin esimese otsa nii kiiresti kihutanud, siis viimased tõusud astusin väga rahulikult ja ei üritanudki enam uisusammu teha seal, kuna ma sain aru, et ma saan igal juhul enda kohta jube hea aja :)
Aga vaatasin, et väga pikalt nad eest ära ka ikkagi ka ei sõitnud ja finišis oli umbes minut vahe ainult.

Sellegipoolest tegin elu sõidu ja 1.22 läks finišaeg kinni. Kell näitas vahepeal selliseid kilomeetriaegu, mida minu silmad varem näinud ei ole. Korra olen varem ka seda ringi sõitnud aja peale, see toimus 5 aastat tagasi ja siis oli aeg 1.43. Nii et uisutamisoskus on kõvasti paranenud seoses klassikat mittesoosivate talvedega.
Ühesõnaga vahepeal on ikka asjad hästi ka.
Näiteks hakkab mul kohe puhkus ja see tõotab tulla üpris seiklusrikas.
Muidugi on plaanis natuke suusatada, aga saabuv külmalaine, millega ilmateade ähvardab, tähendab, et alustuseks tuleb klassikaliselt naiselik karjatus, et "issand jumal, mul pole midagi selga panna!" Kahtlustan, et viimati sai külma ilmaga sõidetud aastal 2011. Ja ma mäletan, et ainsad paksud kindad, mis mul elus olnud on, kaotasin ma Tartu maratonil tookord ära.

No comments:

Post a Comment

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata. Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta...