Tuesday, March 6, 2018

Nattvasan

Selle maratoni sissejuhatuseks tuleb ajas tagasi minna eelmise aasta märtsi, kui olime Šveitsis just trenni ära teinud, istusime kuskil puhvetis, jõime päikse käes õlut ja ajasime suusajutte. Seal üks Tartu poiss rääkis, et ta sõitis just läbi öise ja päevase Vasaloppeti. Oot-oot mis öise? uurisin mina ja tema rääkis pikalt-laialt mis ja kuidas. Ja oligi korras. Edasi oli mul täiesti kindel teadmine, et see tuleb ära sõita.
Öövasa sõidetakse täpselt samal rajal kus klassikaline Vasaloppet. Lihtsalt start on õhtul kl 20.00. Rajale lastakse turvalisuse huvides paarikaupa, tuleb koos sõita ja koos finišeerida. Juhul kui üks katkestab, kumbki finišaega kirja ei saa.
Ühesõnaga oli vaja leida inimene, kes oleks nõus öösel suusatama ja peale selle viitsiks ka minu tempos sõita. Ja seda ei olnudki vaja kaugelt otsida- Annika, kellega me koos oleme käinud erinevatel mitte just mainstream suusamaratonidel, kirjutas sellele ideele kohe suure rõõmuga alla.

Etapp nr 2 oli saada pihta regamisele, sest Vasa regamine on selline vahva nobedate näppude voor, kus 4 minutiga müüakse välja 16 000 kohta nagu naksti. Ma tegin arvutis 5 akent korraga lahti ja tuletasin meelde oma refreshimisoskusi ja tegelikult sain kohe esimese laksuga ära registreeritud, rahad makstud ja edasi oli ainult aasta aega vaja oodata suurt päeva. See tähendab ööd.

Etapp nr 3 oli teha kõvasti trenni, aga see jäi sujuvalt vahele nagu ikka. Kõigepealt polnud lund ja siis ma olin keset suusahooaega 5 nädalat täitsa surnt ja sinna ta läks. Õnneks Annika ei olnud jõudnud ka eriti suusatada ja seetõttu ei pidanud ta ka tegelikult päris ümber minu lisatiire sõitma.

Etapp nr 4 oli kohale jõudmine ja sellega läks üldiselt ka päris libedalt. Kuigi kohapeal selgus, et läbi bookingu võetud ööbimisega olime seekord saanud korraliku perseka, sest lubatud wifi, vets ja duširuum olid küll olemas, kuid teises majas. Lisaks oli pesemine tasuline! Ja väljas oli 23 kraadi külma.
-23 kraadi ehmatas ikka ära küll, kuigi lubati, et maratoniöö tuleb soojem. Sellegipoolest tulid ka juba hoiatusmeilid, et juhul, kui ei lähe soojemaks, tehakse pool distantsi ja tuleb sõita 90 km asemel 45.
Ja et kuna igal juhul tuleb külm öö, siis sellega seoses pannakse mõned joogipunktid juurde
 Aga kui väljas on külm, siis saab teha ilusaid pilte ja neid me ka klõpsutasime nii et vähe polnud.
Ei mäletagi, millal ma viimati üldse sellist temperatuuri õues kohtasin. Igatahes oli see väga ammu.

Suure külma kartuses mõtlesime väga hoolikalt läbi, mida ja kui palju rajale kaasa võtta. Täpselt nagu enne Tartu maratoni 2011 hakkas jälle see jutt pihta, et segane, õhukeste kinnastega sul kukuvad näpud küljest ära jne mille peale mina jälle lõin vedelaks ja ostsingi igaks juhuks paksud kindad. Kaks paari, et juhuks kui on vaja vahetada ikka kaa. Ühe termose ostsin ka juurde igaks juhuks.
Seljakotti sai seega pakitud kaks termost, akupank, kella laadija, telefoni laadija, varupatareid pealambi jaoks, kolm paari kindaid, müts, käte ja jalgade soojendajad ja siis veits süüa ka. Kokkuvõttes kaalus see päris palju, aga maha ka ei julgenud midagi jätta.

Stardi hetkeks näitas staadioni kraadiklaas -10, kõik muud kraadiklaasid väitsid -12. Ühsõnaga täiesti okei. Rajal oli kindlasti külmem. Võib-olla selline -15, kohati võis olla veidi veel külmem, arvaks põskede järgi. Aga päris -20 ka kindlasti ei olnud ikkagi.
Start oli väga ülev ja elev, muusika, tõrvikud ja põnevil pealampidega suusasõbrad. Võimas!
Ja nii ta algas.
Suusk pidas nagu oleks naelad all olnud. Kui 500 meetrit olime sealt esimesest tõusust üles trampinud, oli selge, et need krdi paksud kindad on täiesti ülearused ja võimatu on sõita siukstega. Kuskil 2,5 km peal vahetasingi kindad normaalsete vastu tagasi ja sain aru, kui loll ma olin, et jälle uskuma jäin seda "sõrmedkukuvadära" juttu. Mitu korda inimene teeb ühte sama viga?

Üldiselt oli esimesed 40 km täielik nauding. Klassikajälg oli ideaalne, suusk pidas (libisemist selle eest polnud ollagi, aga kellel see suusk ikka nii väga sellise temperatuuri juures libiseb), palju rahvast oli koos ja rada oli päris kenasti valge. Täiskuu ka natuke piilus pilvede vahelt. Arutasime omavahel, et sõitsime nii ilusa tehnikaga, et iga suusatreener kiidaks kui näeks. Kiiret polnud, rahulikult tulime.
Joogipunktides läks kõvasti aega kaotsi, sest kinnaste ära võtmine oli juba üpris aeganõudev tegevus. Rääkimata sellest, et seljakotis olid asjad ju kogu aeg kohti vahetanud ja midagi üles ei leidnud.
Pärast 40. km väsisin ma järsku ära ja kohe ikka väga ära. Kuna ma teadsin, et 45 km on pannkoogi- ja kohvipunkt, siis ma lugesin kilomeetrimärke selleni. Aga üllatus-üllatus (tegelikult tegemata kodutöö) - see punkt oli alles 2 km hiljem. Selleks hetkeks olin ma täitsa kutu ikka. Punktis võtsin suusad jalast ära ja kaanisin mingi liitri spordijooki sisse. Annika tõi pannkoogi ja kohvi kuskilt ja ma ei jõudnud seda pannkooki isegi närida. Lõpuks aitas Annika mul selle ära ka süüa :)
Kallasin sisse veel ühe geeli ja kohvi ja edasi oli minuga jälle kõik korras. Nagu oleks nupust uuesti sisse lülitatud.

Selleks ajaks Annika pealamp oli andnud otsad ja selgus, et minu pealambiga näeb ette umbes 3,5 meetrit, ei enam :) seega püüdsime sõita teiste lampide kulul ja päris suures osas see ka õnnestus. Kohati siiski jäime laskumistele ka üksi ja kuna midagi ei näinud, oli adrenaliinilaks selline, mis pani paar korda kiljuma. Minul oli kaks sellist napikat laskumistel, kus juba mõlemad jalad maast lahti olid, aga kuidagi õnnestus mitte kukkuda.
15 km enne lõppu sõitsime läbi külakesest, kus oli rada kahelt poolt tõrvikute ja tuledega pikalt ääristatud, kohalikud unetud ergutasid raja ääres ja pakkusid mustikasuppi. Sealt edasi oli veel mitmeid külakesi, kus olid lõkked, tõrvikud, valgusmängud ja mõnes kohas oli nii ilus, et tuli lihtsalt hetk seista, vaadata, nautida ja salvestada mällu, sest see oli lihtsalt nii kift.
Kuskil seal hakkasime ka juba arutama, kuidas ilusat finišipilti teha :)

Kaasa võetud seljakotis olevad asjad osutusid 90% ulatuses täiesti mittevajalikeks. Näiteks akupank teatas mulle, et temperatuur on liiga külm laadimiseks, kuigi ma toppisin selle ühe mõttetu paksu kinda sisse :)

Päikesetõus oli ka ilus muidugi. Päike tõusis üllatavalt kiiresti ja pärast seda sai lõpuks ometi täie lauluga laskuda. Ainult et siis polnud enam arvestatavaid laskumisi :)
Viimasel kilomeetril ütles Annika, et nüüd teeme lõpuspurdi ja saame need neli võistkonda kätte, kes meie ees on. Ma kiunusin veits vastu,et ah las lähevad, sest minu arust olid nad ikka väga kaugel, aga Annika pani gaasi ja ma pidin järgi minema, sest finišsse pidime ju koos jõudma. Ja me saime neist kõigist mööda. Tagant tuli küll veel üks paar meist omakorda mööda, aga ikkagi 3 kohta parandasime lõpuspurdiga.
Finiš! Tehtud! Jee!!


Aega läks 10 tundi ja 47 minutit
 
Tulemuse väärtus hakkas meie enda silmis järjest tõusma, info valguses, mis järjest meieni jõudis. Näiteks üle poole registreerunutest lõid juba enne vedelaks ega tulnud startigi ja iga kolmas startinud paar katkestas. Lisaks avastasime, et oleme vist esimesed ja ainsad Eesti naised, kes selle maratoni läbi teinud on ja selle valguses saab nüüd aasta aega oma ego soojendada, jalad seinale visata ja niisama nina nokkida.




No comments:

Post a Comment

Jaanijooks 2018

Üle pika aja tuli selline vallatu mõte, et jookseks jälle tiiru ümber kodukoha järve. See on ikka endiselt selline konkreetselt pildituks jo...