Thursday, March 22, 2018

XT Talverogain

Seekord sõitis talverogain täiega suusahooaega sisse ja ma ei olnud selle üle üldse õnnelik. Jooksnud muidugi ei olnud tuhkagi. Nii et läks vana rasva pealt tegemiseks ja seda vana rasva on meil kahepeale kokku küll ja ülearugi :)
Enne starti oli juba päris ilus ilm. Väike miinuskraad ja päike paistis. Ehk siis ma sõin nukralt autos shokolaadi ja mõtlesin kui ilus suusailm läheb raisku lihtsalt. Ja see häiris mind üsna tugevalt.
Kui kaardid lahti teha lubati, siis ma vaatasin üpris lamba näoga seda kaarti ja ma ei suutnud üldse mõelda ega aru saada, mis vahemaadest me üldse räägime ja ei suutnud isegi punkte liitma hakata, mis kuskilt äärest tuleksid. Anne oli ka umbes samasuguse juhmi olekuga ja kehitasimegi õlgu, et ah, ükspuha, lähme vasakule ja eks siis töö käigus vaatame, mis ja kuidas.
Kuna ma ei olnud oktoobrist saadik jooksnud, siis startisime mõnevõrra vähem sildu põletavas tempos kui tavaliselt. Ka ei jooksnud me kõige tagumise punktini nagu me tavaliselt teeme (mis seekord oleks olnud tark tegu) vaid alustasime ettevaatlikult vasakust äärest.

Millegipärast oli jooksusamm täitsa olemas, kuigi tempo oli alguses kuskil minut kuni poolteist kehvem kui eelmisel kevadel, kui ma olin terve talv jooksnud. Samas viimasel tunnil ei olnud mitte mingit vahet eelmise aastaga, võib-olla isegi liikusime tiba paremini. Seega kokkuvõttes mingit väga drastilist vahet ikkagi ei olnud.
Lisaks veel fakt, et eelmisel kevadel sai joostud puhta maaga, seekord oli lumi ja väga jäine metsavahe. See jäine tee tekitas minus õudusvärinaid ja pool ajast, mis oleks võinud olla fun, läks muretsemisele, et jumala eest ei kukuks katki ennast.  Ainult idioot jookseb keset suusahooaega sellise jää peal, no ma mõtlen, et kui ta plaanib veel tükk aega suusatada. Õnneks ei pidanud kindlustuspoliisi seekord siiski käiku laskma.
Esimesed kaks tundi oli sellegipoolest täitsa tore. Siis hakkas ikkagi väsimus vaikselt tulema ja lisaks jooksime parasjagu üle Harku suusaraja, kus inimesed suusatasid. Hiljem söögilaua ääres tüdrukud rääkisid, et ilmselt jooksime me ainsast suusatatavast kohast üle, mis seal oli ja see Harku mets, kust nemad jooksid, küll ei olnud suusatatav. No ei tea. Igatahes ma oleks hea meelega kellegi suusasaabastest välja tõstnud seal.

Kokkuvõttes tegime sellise tubli enda tulemuse, ülearu väsinud ei olnud ja emotsioon ka pigem ikkagi positiivne. No minul isiklikult on alati hea meel, kui metsast õiges kohas välja saab :) Protokollis olime küll tavapärasemast tagapool, aga see info on rohkem ikkagi ainult statistilise väärtusega. Küll aga juhtus esimest korda selline asi, et ühes TP-s ei olnud ma punkti ära piiksutatud ja sellega kaotasime 8 punkti. No laias plaanis ei oma see erilist tähendust, sest ma ise tean, et ma seal tegelikult olin, tean, kus ja kuidas see juhtus ja järgmine kord olen targem. Võib-olla :)
Läbisime 23,39 km, eelmisel aastal samal üritusel 24,8. Kusjuures huvi pärast vaatasin ka veel tahapoole ja 2014 oleme isegi 27,2 km läbinud ja aastal 2013 samal üritusel 23,79 km, nii et puht kilomeetrite poolest kõige kehvem talverogain meie poolt.

Vot. Jooksmine protsessina ei olnud enam vastik, erinevalt viimastest kordadest, kui ma jooksmas käisin. Ma nüüd natuke mõtlen ja seedin seda jooksu-värki.
Aga kõigepealt tuleb veel viimased meetrid lund ära suusatada.

No comments:

Post a Comment

Kuidas ma Tallinnas ei jooksnud

Kuigi ma alguses regasin maratonile ja seejärel tõstsin ennast ümber maratonilt poolmaratonile, siis paraku jäi ka see jooksmata. Lühidalt...