Kokku ma vist suusatasin umbes 520 km ehk siuke keskmine number vist. Aga samas suurema osa sellest märtsis ehk suhteliselt lühikese aja jooksul, mistõttu saabus isegi lõpuks hetk, kus mul sai suusatamisest isu täis korraks. Ja seoses sellega ma ei oska isegi öelda, kas ma olen hooajaga rahul või mitte. Üsna kange kontsentraat sai emotsioonidest kokkuvõttes, aga eks nüüd on oktoobrini muretult jalad seinal ja aega seda kokteili lahjendada ja seibideni välja analüüsida nii et vähe pole.
Suusahooaja lõpetasin seekord maratoniga Murmanskis. Sõbrad ja tuttavad olid enamuses väga imestunud selle üle, kuigi ma ei mõista, miks? Sest kui sa suusatad Islandil ja öösel Rootsis, siis Murmansk on üpris loogiline jätk sinna ritta. Kus siis veel?
Kahjuks tabas mind kolm päeva enne lennukile minekut mingi kahtlane tõbi ja see ei olnud mingi nohu ega köha või muu titelalin vaid mingi kapitaalsem error, mis segas suusatamist. Väga mures olin ja kahtlesin kõvasti, kas üldse minna, sest olgu sul neid kindlustusi kuipalju tahes, sellises kohas ei pruugi sellest kõigest mitte tuhkagi tolku olla, kui jamaks läheb. Ja tagasivaatavalt võib nentida, et ega seal vist ei oleks olnudki, sest nagu hotelliadminń teatas, neil päästeamet ja kiirabi töötavad ainult kaheksast viieni :) Õnneks kõik jupid püsisid hädaga koos täpselt nii kaua kui vaja oli.
Igatahes otsustasin ma ikkagi minna lootuses, et maratoni stardiks on kõik vinks-vonks (sest sinna oli ikkagi mitu päeva aega), sõidan seal jube kiiresti ja naudin kahesajaga.
Tegelikkuses olin esimesel päeval trennis esimesel tõusul peaaegu surnud ja ega väga palju paremaks ei läinudki. Kuigi ilm oli imeilus, päike paistis ja kõik oli nagu hästi, siis suusk ei libisenud üldse, õhku ei olnud, jõudu ei olnud ja andis ikka kangutada.
 |
| vaade esimese tõusu otsast, kus ma olin juba väsinud kusjuures see ei ole veel päris tõusu lõpp |
Lisaks kõikidele muudele hädadele kukkusin ma kuskil 16. km kandis laskumisel. Just oli üks äge kiire laskumine, lükkasin veel hoogu ka ja mõtlesin, et oi kui tore, polegi vist nii kiiresti kunagi mäest alla sõitnud. Ja täpselt siis lendas üks mees mu ees millegipärast kõhuli, ta suusad tulid jalast ära ja üks suusk lendas mulle täpselt vasaku suusa alla, mistõttu ma ei jõudnud enam mitte midagi teha ja maandusin enamvähem sama mitteelegantselt kõhuli, käed-jalad laiali. Selle vahega, et mul jäid suusad jalga ja kõik terveks, selle mehe maraton seal laskumisel lõppes, sest udupeenest suusaklambrist osa oli ta suusasaapa küljes.
Ausalt öeldes ma olin ikka päris šokeeritud, et minusugune osav laskuja nii labaselt maha tõmmati. Ja eks ma sain ikka päriselt veits haiget ka. Sealt edasi oli mu maraton ikkagi maratoni nime vääriline. Ma isegi ei oska tagant järele analüüsida, kas rohkem segas mind kokkupõrge maaga või kokkupõrge reaalsusega. Kokkuvõttes läksin ma ikkagi hoopis teistsuguste plaanidega. Aga lõpuni ma ikkagi kuidagi oma maratoni koperdasin. Ühesõnaga ma sõitsin umbes tund aega kauem, kui ma arvasin.
Järgmisel päeval sõitsin sama ringi korra läbi klassikasuusaga ja see oli kordades inimlikum. Suusk oli ka muidugi selline määritud, et sellega oleks võinud seinast ka otse üles astuda. Puhas rõõm. Kahjuks olin ennast eelmisel päeval selle uisuga sodiks sõitnud ja ega ei jõudnud liigutada väga. Aga mingi plõks käis kuskil 2 tunni juures ja kuskilt enam ei valutanud ja sealt edasi viimased 5 km ma tõesti nautisin iga meetrit ja kahetsesin, et lühikese klassika ja pika uisu valisin. Täpselt vastupidi oleks tulnud teha.
Venemaast võiks muidugi ka pikalt ja laialt kirjutada, sest juba riiki sisenemine on sündmus omaette, muust rääkimata, sest seal ikka juhtub ja juhtub. Aga vot ei kirjuta. Minge vaadake ise :)
Ühesõnaga oli väga kurnav puhkus ja pärast läks kaks nädalat vaja veini- ja meditsiiniekspertide abi, enne kui enamvähem jalad alla võtsin uuesti. Praegu ma olen juba peaaegu valmis oma suuskadele järgi minema sinna, kus ma nad vedelema jätsin. Sporti ei teinud vahepeal mitte millimeetritki.
Aga üleeile- minestage nüüd- tegin väikse tiiru jalgrattaga.
No comments:
Post a Comment