Monday, May 21, 2018

XT Kevadrogain

Sel aastal jõudsime ka Kevadrogainile, kuigi ma püüdsin teha kõik, et ei peaks minema, sest ma nägin juba kaugelt, et ilmateade lubab 25 kraadi sooja ja päikest lagipähe. Aga Anne käratas peale, et istume kasvõi puu all 4 tundi, aga metsa me lähme. No ma ei julgenud vastu hakata, kuigi ma tean juba ammu, kuidas me tegelikult puu all istume. Lisaks oli ta mul kl 8 hommikul konkreetselt ukse taga, mis tähendas, et mul ei olnud põgenemisvarianti.

Seekord olime enne starti justkui juba natuke rohkem kohal kui eelmine kord. Vähemalt kaarti vaadates natuke oli huvi täitsa ja isegi panime mingi enamvähem plaani paika, mis me teeme. Noh, kuna rada oli all- ja ülevalpool Soodla veehoidlat, siis mina umbes silma järgi mõõtsin, et kui hullult litsume, siis võime jõuda tiiru peale teha veehoidlale ja võtame natuke punkte alt ja natuke ülevalt.
Samas, ma ei tea, kuidas ma üldse hetkeks nii suurelt mõtlesin, sest enne rogaini oli Annet hoitud kolm nädalat suletud ruumis kinni :) ja mul endal on parasjagu siuke motivatsioonivaba periood, kui  eriti ei ole suurt ja selget pilti, mida üldse teha või kuhupoole joosta ja sellest tulenevalt olen ma rohkem Aivazovski maale vaadanud ja veini joonud kui trenni teinud. Seega mingist erilisest vormist polnud nagu kummagi puhul eriti mõtet unistada.
Aga mõned kilod talvepekki on samal ajal ikkagi kuidagi õnnestunud maha saada ja see natuke jälle kompenseeris seda tegemata trenni poolt.

Igatahes- seekord valis Anne tempo ja mul oli selline mõnus rahulik chill metsas. Vähemalt esimesed kaks ja pool tundi, siis hakkas päike ikkagi oma tööd tegema ja edasi oli lihtsalt palav ja vastik. Mõtlesin, et peaks Anne iga kord enne rogaini paariks nädalaks isoleerima kuhugi, et oleks mõnus koos joosta :) Ma arvan, et umbes 100 meetrit olime stardist joosta jõudnud, kui oli selge, et ümber veehoidla me kindlasti ei jõua ja lisaks peab olema ettevaatlik ja vara tagasi tulema, sest kuuma me kumbki ei talu ja see võib meid jalapealt maha niita. Noh, ja nii enamvähem tegimegi. Võtsime järjest punkte mingile maale, algul jooksime, mingist hetkest valdavalt kõndisime. Aga vahepeal natuke jooksime ka mõnusas rahulikus tempos. Üpriski joostav maastk oli tegelikult, jalad said märjaks ainult poole sääreni ja see oli ka pigem meeldivalt jahutav ja kuivas väga kiiresti. Kuna mul oli aega ja pulss ei olnud kogu aeg 200 seekord, siis ma isegi vahepeal sain aru, kus me oleme ja rohkem kui kaks korda oli kaart õigetpidi käes. Raja valik sai selles mõttes üsna halb, et tagasi tulles lõpus oli 3 kiltsa puhast tühja jooksu lauspäikse käes. Samas teisest küljest, kui oleksime valinud ülemise kaardi poole, poleks arvatavasti kuigipalju võitnud, sest seal oli tunduvalt soisem ala. Ja kokkuvõttes oli meil suhteliselt ükskõik ka tulemusest, eesmärk oli eelkõige muust elust veidi eemal olla  ja see sai tehtud. Ja tegelikult oli täitsa tore ka. Kokku trampisime maha umbes 22,8 km (minu ja Anne kella aritmeetiline keskmine), päris viimased ei olnud ka ja õigeks ajaks saime koju kenasti. Ehkki me arutasime, et kohe kui tuleb selline päev (juhul, kui siuke muidugi üldse kunagi peaks tulema), et meil on mõlemal korraga hea päev, siis me ilmselt ahnitseme ennast ajaliselt lõhki ka.

Aga kui üldisemalt rääkida, siis ühtegi head plaani hetkel pole. Samas halba plaani ka ei ole :) Ootan oma mõtet number üks. Küll ta tuleb.
Võibolla siis, kui kuumalaine ära lõpeb ja aju millalgi sobiva temperatuurini maha jahtub. Novembris? Juunis?

No comments:

Post a Comment

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata. Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta...