Wednesday, June 13, 2018

Plaane ikkagi veel eriti ei ole, aga..


..jooksmine läheb juba palju lõbusamalt ja tundub, et hakkan oma laulu jälle üles leidma ja kuidagi kuskile järje peale tagasi saama.
Kui vahepeal oli selline imelik periood, kus kõik maailma asjad ajasid mind vihaseks (kõik olid nii halvad- peale minu!), siis suure viha väljaelamiseks läksin sinna jooksutrenni, kus ma käisin 2011 aasta suvel ja võibolla äkki 2012 ja kus ma peaaegu surin iga jumala kord. Ausalt öeldes oli see jube tark mõte, võib praeguse seisuga väita. Kuna ma lugesin huvi pärast üle oma 2011 suve postitusi, siis ma peaks mainima, et eriti midagi pole muutunud :)
 Algul oli jube raske ja kuna seal käivad inimesed, kes minust näiteks maratoni jooksevad tund kuni kaks kiiremini, siis lõikudes võis vahet mõõta ikkagi kalendriga, aga mul oli sellest niii mõnusalt absoluutselt ükskõik. Jooksin nagu jõudsin, aga pingutasin ikka nii, et tatt ripakil. Pärast tegin veel kõht-selg- küljed peale, siis lohisesin koju ja ei jõudnud isegi vihane enam olla. Toibusin nädal aega, ravisin haigeid lihaseid ning kogusin uut portsu viha ja siis järgmine kolmapäev tegin täpselt samasuguse trenni. Vist kuus nädalat järjest olen seal trennis käinud ja see on olnud päris teraapiline. Kuri pole enam kogu maailma peale :) Nüüdseks olen ma võimeline vähemalt kõiki harjutusi kaasa tegema vähem või rohkem korralikult ja viimased korrad pole ühtegi hüpet tõusul enam vahele ka jätnud. Ja veel ma olen märganud, et lõike joostes vahe ei ole nii issandjumalkuisuur vaid tasapisi väheneb, mis tuleneb sellest, et null vormi pealt on ju hea lihtne algul areneda. Ja kuna ma näen, et see vahe väheneb, siis ma jälle omakorda pingutan rohkem. Ja hea tunne on, kui olen viitsinud pingutada. Ehkki mul ei ole selget vastust, miks peaks inimene tahtma pingutada kui sama hästi võib ka mitte pingutada.

Kool sai läbi ja pooled kohustused on mitmeks kuuks maas, see on suve juures väga meeldiv aspekt. Ühtlasi hakkas ka jälle aeg, kui pool elu on maale kolitud ja Märjamaa bensukas enam ei küsita, mis kohvijook, mul seal topsis on. sest iga kord on sama ju. Aegajalt tuleb muru niita ja maltsa sikutada peenrast ja sel aastal ka metsikult kasta, sest kogu aeg on nagu mingi Sahara siin.

Eile ma võtsin välja rullsuusad ja tegin selle aasta esimesed suusakepijäljed asfaldile. Oi, ma seda rullsuusatamist ikkagi armastan väga ja isegi väga-väga. Ega ma vist ei ole seda kunagi öelnud ka.. :) Ja tuli välja kah enamvähem okeilt. Mitte nii kergelt nagu ma sügisest mäletan, aga mingi tasakaal oli täiesti olemas ja keha ikkagi mäletas, kuidas see vigur käis. Kergelt väsis triitseps ära lõpuks, aga need kohad, mis muidu iga aasta alguses kangeks jäävad, sel aastal tunda ei andnud kuidagi. Ja ühtegi vesivilli ka ei saanud. Imelik. Ühtlasi avastasin, et esimesed rullsuusad olen nüüdseks läbi sõitnud praktiliselt ja on aeg uued osta. 7 aastat ja lugematu hulk kilomeetreid hiljem.


Suusad tõin ka koju lõpuks, klassikamääre on all ilusti, et juhuks kui.. :)


No comments:

Post a Comment

Läks nagu alati

Pakkumisi pole mõtet rohkem teha, sest hetkel on selge juba, mis õige vastus on (ülearune on vist lisada, et tegelikult on seda ka kõige roh...